Eile juuksuris

Eile sain ma lõpuks juuksuris käidud. Tead, tunne on selline, nagu ta oleks mul ka natuke kurvameelsust ja kintsu ümbermõtu vähemaks võtnud. Üleüldine tunne on kerge ja värske ja ilus. Ja ma mõtlen, et miks ma juba varem seda teed ette ei võtnud... Hah, mis ma ikka mõtlen, eks... käidud on ju selleks korraks. 

Kui ma oleksin kaks nädalat tagasi, kui mul see mõte tuli, juuksurisse saanud, siis oleksid mul täna juba poole lühemad juuksed. Otsustasin tegelikult, et lõikan oma juuksed maha ja mul käis peast läbi isegi päris lühike soeng, umbes nagu Eeva Essel. Hahha, peab vähem Kuldvillakut vaatama. Või rohkem, sest äkki siis ühel päeval julgen jälle oma juustega midagi rohkemat ette võtta kui värvi korrektuur ja otsalõikus. 

Ja ma olengi selline, et kui mõte tuleb pähe, siis on vaja see kohe ära teha, muidu hakkan ümber ja üle mõtlema... 

Ma nii hullult tahaksin mingit hästi ägedat lühikest soengut, aga kes ütleb, et ma selle välja kannan? Või et mu juuksed lühikestena normaalselt hoiavad? Kes ütleb, et ma nädala pärast end magama ei nuta, sest igatsen oma pikki juukseid? 

Oh, näed, ma mõtlen täiega üle. Peaks ju mõtlema, et YOLO ja juuksed kasvavad tagasi. Või ei, YOLO jaoks olen ma juba natuke liiga vana... aga juuste mahalõikamiseks kindlasti mitte. 

Mu uued juuksed. Nagu varem, aga tervemad ja ühtlase värviga.

Olló juuksurisalongi soovitas mul minna Budapestis elav Eestlanna Eliisa, tema oli selle salongi pooljuhuslikult leidnud ja väga rahule jäänud. Noh, vaata esiteks kui stiilne see koht välja näeb (pilt all)! Need peeglid on lihtsalt vapustavad! Ja kõik seal salongis moodustab terviku. Asjad, inimesed ja õhkkond.

Minu juukseid tegi Bianca. 

Kokku istusin toolis neli tundi, sellest neljast tunnist kaks pani ta mulle värvi pähe. Mega õhukeste salkude haaval kahte erinevat tooni. Huh, ma olin kannatlik, sest teadsin, et sellest tuleb midagi ilusat. 

Ja olgem ausad, ma ei olnud ka just kõige lihtsamate juustega tüdruk.

Mu peas oli 100 erinevat värvi. Otsad olid veel Eneli juures käimisest blondid. Enamus juukseid olid endiselt kulunud punasest oranžikad (kokku kasutasin 3 erinevat punast pakivärvi). Oktoobris sai veel üks blondeerija pähe keevitatud (ka pakivärv). Ma juba tean, et kui Eneli seda luges, siis jättis ta süda kolm takti vahele. Hahha, sorry noh. Ma luban, et ei kasuta enam kunagi poevärve!

Ok, ja selle paki blondeerijaga asi ei lõppenud. Siis läksin ma ühte kodu lähedal asuvasse juuksurisalongi, kus võõbati kõik mu juuksed tumeblondi värviga üle. Alguses olin päris rahul, aga pärast kolme pesu ei olnud seda värvi enam mu juukseotstel. Hmm, jep, sest need on ju juba nii-nii blondid. 

Ja siis oli veel kogu see krempel ka 1.5 cm välja kasvanud. 

Huh.

Aga eile siis said mu juuksed endale ilusa naturaalse tooni, mille sisse ma järgmisel korral lasen võib-olla mõne heledama triibukese teha. Ja kõik need eriti heinad heleblondid otsad said ka maha lõigatud. 

Olen õnnelik ja rahul, nende katkiste juustega koos läks ka nagu mingi paha vaim minu seest minema. 

Nüüd on mul juba juuli lõpuks Eneli juurde ka juuksuriaeg kirja pandud, ma lasen tal endale jälle sirgendava hoolduse teha. Ja natuke lõigata. Või siis natuke rohkem.. 

Head ööd! 

Ja head jaanilaupäeva! 





Kommentaarid