Kuidas ma juba kolm päeva oma kehale etteheiteid teinud ei ole

Ma avastasin eelmise nädala lõpus jälle ühe body positive Insta konto. Kõik selletaolised kontod on nii toredad ja kõnetavad mind, mulle nii väga meeldivad inimesed, kes on oma kehas rõõmsad ja õnnelikud. Ja kui nad suudavad veel sinna juurde ka õigeid sõnu panna, ning seeläbi teiste inimeste olemist paremaks teha, on eriti äge. 

Aga @danaemercer Instagram läks minu jaoks kohe eriti täkkesse. 

Nii kaua, kui ma end mäletan on mul olnud probleem oma kintsudega (ka neil perioodidel, kui ma kõvasti trenni teen). Ma reaalselt ühel hetkel vaatan, et vau, mul on mega hea kann ja teisel tahaksin oksendada, sest mu pepu ja kintsud tunduvad nii tsellused ja koledad. Ühel pildil vaatan, et selline püss ja teisel kõõritan silmad peast välja ja mõtlen, et kuidas ma nii rõvedana üldse inimeste keskel liikuda julgen. Ja nii isegi nädalaste või päevaste vahedega... 

Ma lihtsalt praen ennast sellepärast, et mul on tselluliit. Vaatlen end igast nurgast, pigistan ja kannatan ja mõtlen, et miks ometi? Selline tunne on, et kui tsellu ei oleks, siis oleksin ma kohe vähemalt poole parem inimene... Et vot, siis alles algaks elu ja et siis oleks hoopis teine olemine ja mõtlemine ja ilma selleta oleks mulle kõik uksed valla ja kohe KÕIK oleks maailmas palju parem, lihtsam ning ilusam. 

No, ikka maru naiivne on uskuda, et see nii oleks. Aga tunne on küll selline. 

Nii, ma siis avastasin selle konto. Sirvisin seda ja eriti kõnetas mind pildi pealkiri, mis ütles enam-vähem nii: "Sa ei ärganud täna selleks, et oma kintsusid vihata... või kõhtu.. või naeru..." Just see haaras mu, et kintsud olid esimesena välja toodud. See oli nagu täpselt mulle. Ja üldiselt on ka selle konto omanik mulle sarnase kehaehitusega. Treenides muutub mu ülakeha kiirelt, mu kõht on enam-vähem, ma olen igasuguste standardite järgi sale ja kannan S-M suuruses riideid, AGA mu reied on ümarad ja raskemini vormuvad. 

Ühesõnaga. Ma lihtsalt vaatasin seda naist ja mõtlesin, et kuidas tema suudab, ja miks mina ei suuda. Miks ma ei suuda leppida oma keha normaalsusega? Miks ma ei saa võtta oma reisi just sellistena, nagu nad on. Mul on tselluliiti, aga kellel ei oleks? Ja kui isegi kellelgi teisel ei oleks, siis keegi teine ei ole ka mina. Mina ju ka ei ta igal hommikul üles ärgata selleks, et oma keha vihata või endale pidevalt survet avaldada, et ma pean olema selline või teistsugune. 

Ma käin jooksmas ja jalutan palju, ma teen mõned korrad nädalas trenni, ma toitun enam-vähem tervislikult, aga mul on ikka tselluliit ja see ei kao kuskile. Ma võin päevas ka 5 liitrit vett juua ja 200 kükki teha, aga mul on ikka tselluliit. 

Ja ma olen juba kolm päeva oma tselluliidiga sõber olnud. 
See on hea tunne. 

Reede õhtul avastasin ma selle konto ja laupäeva hommikul ärgates vaatasin end teise pilguga, ma isegi palusin oma kintsukeste käest vabandust... tobe, ma tean, aga kuidagi kahju hakkas, et olen neid juba üle kümne aasta terroriseerinud. 

Laupäeval läksime me Mia ja Silveriga randa. Ma panin endale kodus bikiinid selga ja mõtlesin, et jess, ma olen ilus ja et ma ei lase endale mitte ühtegi muud mõtet pähe. Ma otsustasin, et ma ei häbene oma peput ja ma ei varja oma kintse. Ma lihtsalt olen rannas ja naudin elu, ma ei keskendu sellele, et ma istuks ja astuks nii, et võimalikult vähe oma tagapoolt teistele näitaksin. Hahha, kõlab nagu ma nüüd ainult peput näitamas käisingi, aga ei, ma loodan, et sa saad aru, mida mõtlen.  

Ma palusin isegi Silveril pilti teha sellest, kuidas me Miaga vette läheme. Ma lasin teha selle pildi kohe mõttega, et ma panen selle hiljem Instagrami. See tundus minu jaoks esimese sammuna ja esimese eneseületusena. Ma tegin selle ära, zoomisin ise ka pilti sisse ja välja, ja vaatasin oma kanni ja mõtlesin, et jess. See olen mina. Minu kolmnurgakesed ja pepu. Hahhha, ja just nüüd, kui tsellukat demonstreerida tahtsin, siis see ei paista. 

Jep, hea valgus ja hea nurk. Ka piisavalt kauge võte. Aga ausalt, kui ka oleks paistnud, siis oleksin selle pildi ikkagi lisanud. 


Ma tahan teha trenni sellepärast, et see mulle meeldib. Mulle meeldib end liigutada ja aktiivne olla. Ma ei taha pidevalt sellele mõelda, et ma pean seeläbi teistsuguseks muutuma ja oma keha muutma. Jooksmisega on mul juba selline suhe tekkinud ja ma ei loe seda isegi enam trenniks. Ma jooksen, sest mulle meeldib joosta, see annab mulle energiat ja uusi mõtteid. 

Tean, et olen ka enne tundnud, et olen jõudmas oma kehaga täieliku rahu tegemiseni, aga näe, siis jälle juhtub nagu midagi ja ma olen korraga kadunud ning tagasi alguses. 

Ma tõesti ei tea, kas ma ka nüüd ja kohe muutun oma keha suhtes nii armastavaks ja positiivseks, et see jääb päriselt ja aastateks püsima, aga ma tunnen, et selle kintsuteema välja kirjutamine annab mulle juba palju enesekindlust juurde. See on lihtsalt mu pähe nii kinni kiilunud kompleks ja sellest on väga raske vabaneda. 

Ehk see on nüüd tõesti algus.

Kui sa seda loed, siis mõtled võib-olla, et mu olukord ei ole ju üldse nii hull ja mõnel teisel (või sul endal) on rohkem tselluliiti ja suurem kaal jne. Ja ma tean, et ehk ongi, aga ma ülten ausalt, et ma ei märka seda. Ma väga-väga harva mõlen või juurdlen kellegi teise kaalu üle, või märkan kellegi teise kannil tselluliiti. Mul on vist enda omaga alati liiga palju tegemist olnud... Hahha, nüüd hakkangi hoopis teiste pepse üle vaatama. 

Huh, ole musi ja armasta end! Ma proovin ka!






Kommentaarid

  1. Esiteks, sul on ilmselgelt liivakellafiguur, mis muideks, on naiste seas kõige ihaldusväärsem figuur. Teiseks, pepu pilt ON tehtud üle mõistuse kaugelt, aga... :D vaata, et sa seda nüüd lähemalt tegema ei hakka... sul on ilmselgelt kõik täiesti perfekto, ainult mõtlemisega on probleemid :) Tundsin ennast nii ära, kui kirjutasid - Et vot, siis alles algaks elu ja et siis oleks hoopis teine olemine ja mõtlemine ja ilma selleta oleks mulle kõik uksed valla ja kohe KÕIK oleks maailmas palju parem, lihtsam ning ilusam.
    Mul küll on suts nähtavamad ja käega katsutavamad probleemid, kui sinu nähtamatu tsellu, jah, saan aru, et sina näed seda, millest räägid, eriti veel, kui kipud väga otsima :), ja see kõik võib vägagi ajudele käia, aga ära lase sellel ennast defineerida. Sa oled ilmselgelt midagi enamat, kui tiba või kunagi kauges-kauges-kauges tulevikus märkimisväärselt rohkem apelsinikoorenahka reitel või kus iganes. Sa oled imetore ema ja ma usun, et hea sõber ja mis kõik veel - miljon või suisa triljon imetoredat asja. Vot see on oluline. Saada oma tsellu-mõtted kukele! :) Kui mõte järjekordselt hiilib ligi, ütle endale: Stopp, Mari! Ära kuluta sekunditki rohkem oma väärtuslikku aega iseenda laastamisele!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii suur aitäh sulle! Nii hea oli seda lugeda, aitäh, et mulle veel motivatsiooni annad, et endaga päriseks rahu sõlmida! ♡

      Kustuta

Postita kommentaar