Meie Szentendre - kunst, päike, vihm, jalutuskäigud ja hea seltskond

Me veetsime Mia ja Silveriga selle nädalavahetuse ühes pisikeses Ungari linnakeses Szentendres. Szentendre asub kahekümneminutlise rongisõidu kaugusel Budapestist ja see meenutab mulle väga Haapsalut. Tänavad on sarnased ja vibe ka.

Szenendres elab Wikipedia andmetel 28 000 inimest ja selle pindala on 43.8 km², lihtsalt võrdluseks ütlen kõrvale, et Budapesti pindala on 525.2 km². Hahha, ja Haapsalu oma 11.09 km².


Mõte minna Szentendresse ei tulnud mul endal. Ka mitte Silveril. 

Sinna kutsus meid üks Budapestis elav Eestlanna, sest temale on see linn väga südamelähedane ja ta on juba mitu aastat pea kõik oma nädalavahetused seal veetnud. Tema abikaasa on kunstnik ja tänu sellele saime ka meie veeta aega kunstnike seltskonnas, nautida nendega koos veini, kuulata linnulaulu ja muidugi näha ka päris mitme Ungari kunstniku töid. 

Ja ööbida ka külaliskorteris, mis asub Mank Gallery kõrval olevas kunstnike asumis. Selle asumi näol on laias laastus tegemist majadega, mida saavad kunstnikud lepingu alusel loometööks kasutada. Igal kunstnikul on oma maja, aga kamba peale on suuuuuuuur aed. 

Ja tõesti, sel aiaga ääristatud pisikesel asumil on täiesti oma hing olemas ja see hing on nii roheline ja zen. Seal paljalajalu vihmas jalutades ei osanud ma oma asukohta kaardil kuidagi määratleda. Jah, ma teadsin, kus olen (hahhha, nii palju seda veini ka ju ei olnud), aga samas oleksin ma võinud olla ka kuskil Lõuna-Eestis... Ma ei ole ammu üheski nii rahu ja loodust täis kohas viibinud. 

Maali autor: Henrik Martin , segaduse autorid: Mia ja Olivia

Skulptuuri autor: Tamás Melkovics

Mulle meeldis meie minipuhkus väga ja Szentendre sai mu südames endale erilise koha. Kindlasti tahan ma sinna veel minna ja kindlasti tahan ma ka sinna oma külalisi viia. Szentendre on puhas ja ilus ja seda eriti tänavu, sest turistide hordid ei ole ju siia veel sel hooajal jõudnud. 

Mulle meeldib see linn väga, aga ikkagi pean ka selle ära mainima, et natuke on ta turistikas ka. Just peatänav ja need ühesuguseid salle ja kleite müüvad "butiigid". Ja restoranidesse kutsuvad mehemürakad. Ja külmikumagnetid ja sallid ja tassid ja pitsid ja postkaardid ja kuivatatud paprika ja paprika pulbrid igas võtmes... Aga kui neile mitte keskenduda, siis võib suurema vaevata silmata ka palju klaasi- ja keraamikatöökodasid, kauneid hooneid, tänavakunsti ja muuseume. Martsipani- ja jõulumuuseum jäid meil sel korral külastamata, aga nagu öeldud, me läheme sinna kindlasti veel tagasi. Ja kui veel mööda mäenõlva ülespoole liikuma hakata, siis näeb seal toredaid sisehoove, lõputuid treppe, huvitavaid uksi ning aknaid ja kasse. Ja me nägime üht kodust plehku pannud papagoid ka. 


Toidukohad, kus me käisime olid keskmised, mingisugust super-vau kogemust me ei saanud, aga toit oli hea ning õhkkond muidugi sellele linnale omaselt soe ja mõnus. Ehk siis see, et toit oli pigem keskmine sai kõige muu arvelt tasa tehtud. Hinnad ei ole seal palju soodsamad kui Budapestis, aga ka Budapestis ei ole nad väga kirved, ehk Ungari on tõesti hea koht, kus perega väljas söömas käia. 

Et mitte lõputult meie jalutuskäikudest ja söödud toidust pajatama jääda, lisan siia hoopis portsu pilte, mis ma nende kahe päevaga teha jõudsin. 

Hmmm... ja mul on juba 11 Ungari linnaksest veel välja otsitud, mida kindlasti külastama peaksime!

Näeme jälle!









Fotol paistvate maalide autor: Henrik Martin 



Toores kreeka pähkel.



Lavendli- ja kannikesemaitselised jäätised.








Me ei leidnud turult virsikuid ja kui koju jõudsin, siis nägin, et olin neid isegi pildistanud. 




Kommentaarid