Mu ärevushoogudest ja sellest, kuidas ühest raskest hommikust sai üks mu viimase aja parimaid päevi

Ma ärkasin hommikul üles meeletu raskustundega. Ma tundsin kogu kehas valu ja see ajas mind endast välja. Ma teadsin kohe, et see on mu vana sõber ärevushoog. Kunagi, enne rasedaks jäämist, oli mul neid ikka aeg-ajalt. Tavaliselt öösiti... Nüüd tundsin üle pika aja esimest korda tugevat ärevust sel ööl, kui isa suri. Ja ma ei teadnud isegi siis veel, et ta surnud on. 

Ja täna hommikul ka. Kui juba ärganud olin ja kohvi jõin, tundus mulle isegi hetkeks, et paanika on selleks korraks möödas ja et ma tunnen end hästi. Aga natuke hiljem oli mul jälle keeruline mõtteid keskendada, ma kartsin Miaga kahekesi olla, mu kõht valutas, selg valutas, süda valutas ja oli paha, pea tuikas... kõik kohad justkui ütlesid mulle, et minuga on midagi väga halvasti. See kõik on mulle nii tuttav, see kõik on Silverile tuttav. 

Ma proovisin muudele asjadele keskenduda. Helistasime mu õetütrele ja soovisime talle sünnipäeva puhul õnne, rääkisin emaga juttu. Mängisin Miaga, tegime koos süüa... Aga kõike tehes tundsin ma end ikka nii halvasti ja kuklas pitsitas mõte, et mul on kella 15ks Olló juuksurisalongis konsultatsiooniaeg kirjas. Mul on alati olnud hirm kuskile esimest korda minemise ees. Ma lihtsalt kardan, mulle meeldib käia samas poes, samas postkontoris, sama juuksuri juures ja sama arsti juures. Ja kui ma ei saa seda teha, siis lähen ma ärevaks ja hakkan muretsema. Kummaline nüanss selle juures on veel see, et uutesse kohtadesse kellegagi koos minnes ei muretse ma üldse, ärevus tekib ainult siis, kui ma pean üksi minema. 

Kella kümne ajal teatasin ma Silverile, et ma ei lähe sinna juuksurisse, sest tõenäoliselt minestan ma trammis ära. Silver arvas, et ootame ikka paar tundi veel ja ma olin nõus, kuigi oma peas olin ma otsustanud - ma ei lähe sinna.

Siis hakkasime me Miaga Fitlapi tofu bologneset tegema ja õhtuks kaerahelbeküpsiseid valmis vorpima. Möllasime köögis päris pikalt ja korraga tundsin ma end nii hästi. Ma ei olnud oma tervise ja kaebuste peale juba üle tunni aja mõelnud. 

Me sõime ja ma ütlesin ka Silverile, et mul on parem ja ma ikkagi lähen. Aga pressisin talt välja lubaduse, et kui ma pole endast üle tunni aja märku andnud, siis tuleb ta mind otsima. 

Ma olen niiiiii õnnelik, et läksin! 

Esiteks oli niiiii hea kodust välja saada, end ilusaks teha (hahha ja siis mask huulevärvi peale tõmmata)! Teiseks oli niiii hea midagi enda jaoks teha. Ainult enda jaoks. Ja kolmandaks on mu juuksevärv juba ikka maru kole ka. 

Juba kodus end sättides ja trammis linna poole sõites tundsin ma end iga hetkega paremini. Aga see tunne, kui ma sealt salongist välja astusin! Ma ületasin ennast ja ka see salong oli üle mu kõigi ootuste! Hahha, ja ma käisin ainult konsultatsioonil ja tegudeks läheb alles 22. Loodan, et ma ka pärast järgmist külaskäiku sama õnnelik olen. 

Ma olin hommikuga võrreldes nagu teine inimene, ma olin rõõmus ja ei mõelnud isale, vanaisale. Ma ei mõelnud oma tervisele, ma ei mõelnud isegi oma nunnule Miale. Ma ei muretsenud Mia ega enda pärast ja ma ei olnud ärevil ega kurb. Ma nautisin päikest, Budapesti, oma jalutuskäiku ja trammisõitu.

Ma olin õnnelik. 

Tulin koju ja olin rõõmus edasi, me päevitasime ja mängisime Miaga. Vaatasime kuidas vihm ja päike vahelduvad, otsisime vikerkaart. 

Ma olin hommikuga võrreldes nagu 100 kilo kergem. 

Kui Silver töö lõpetas otsustasin ma jooksma minna. Ka selle olin ma tegelikult hommikul juba päevakavast maha tõmmanud, sest you know, siis oli mul selline tunne, et ma vajuksin maa alla või saaksin bussilt löögi, kui kodust välja lähen. Aga kella viieks oli see õnneks möödas, ma tahtsin väga jooksma minna ja nautisin iga kilomeetrit. Ma tundsin end kerge ja reipana. 

Ma ei oska seda kõike seletada. Ma ei tea, kas just see kirja pandud juuksuriaeg oli viimane tilk mu ärevuse karikasse, või oli asi lihtsalt kokku kuhjunud muremõtetes. Ma olen alati öelnud, et ma ei karda surma ja ei mõtle selle peale... enam ma seda öelda ei saa. Ma mõtlen surma peale ja kardan seda. Mu sisse on jälle kogunenud nii palju lollakaid ja irratsionaalseid hirmusid, et ma vist lihtsalt hakkasin neist üle ajama. 

Jah, ma tean, et ma pean sellega tegelema ja jah, ma tean, et pean arsti juurde minema, kui sellised episoodid korduvad. Aga mõtle nüüd, kui raske mulle see veel on, kui juba võõra juuksuri juurde minek mu nii rööpast välja võib viia. 

Aga ma teen seda, ma otsin abi. Ja hetkel alustan ma oma füüsilise tervise kontrollimisest. Vaimse tervisega pean ma kahjuks veel natuke ootama, sest tahan sellega arsti juurde minna Eestis ja eesti keelset abi saada. 

Vot. Selline lugu on minuga.

Miks ma seda kõike sulle jutustan? Sellepärast, et võib-olla on sul ka selliseid hommikuid, mil ainuke õige plaan tundub end veel sügavamale teki alla peita. Võib-olla on sul hea seda kõike lugeda ja minuga samastuda. 

Ja mul on hea seda kõike kirjutada. Ma tahan oma elu jagada, ja ma tahan ka oma muresid jagada. Tean, et ma ei ole selles kuigi tugev... rõõmu ja rõõmsaid hetki on ikka kordades lihtsam kirja panna ja kõigile näidata. 

Aga nagu keegi tark kunagi ütles, et kui ei oleks s*temaid päevi, siis ei teaks me, mis need paremad päevad on.

Mul oli tänases päevas kõike, aga kokkuvõttes oli see tõesti üks mu viimase aja parimaid ja rõõmsamaid päevi.

Ole musi!

5 km joostud! Särk on veits kummaline, sest ma ei leidnud puhast maikat ja otsustasin ühel vanal särgil lihtsalt varrukad maha lõigata. :D 

♡