Kuidas ma Mia H&M huulepalsamitega ära ostsin ja ta arstile oma kurku näitas

 Nii. See oli juba ammu, see oli siis, kui Mia nii hullult norskama hakkas, et mina ei saanud enam ühtegi ööd ilma kõrvatroppideta hakkama. Ja see oli pärast seda, kui ma olin käinud Miale H&M-ist valgeid t-särke ostmas ja teinud üüratu vea ta sinna poodi kaasa võttes. 

Aga algusest. 

Pärast südasuvist nohu Eestis hakkas Mia uskumatult kõvasti norskama. Noh, kohe nii kõvasti, et mina ei saanud üldse magada ja kui ma magasin, siis ärkasin võpatusega selle peale üles, et tundus, nagu mingi võõras mees norskaks meie toas. Hahha, ok, päris nii hull ei olnud, aga palju puudu ka ei jäänud. Lihtsalt väga hull korin ja purin ja vilin tuli igal öösel selle väikse armsa tüdruku seest välja.

Niisiis otsustasin ma, et pean jõudma temaga veel enne Ungarisse lendamist arsti juurde. Helistasin Läänemaa haigla polikliinikusse ja Tallinna lastehaiglasse ja mitte kuskile ei olnud võimalik isegi tasulist aega enne septembrit saada. Siis tuli mulle meelde, et sõbranna rääkis kunagi hästi heast kogemusest Fertilitases ja helistasin sinna. 

Sain aja nädala pärast. 

Ma sain talle aja meessoost arsti juurde, küsisin küll delikaatselt, et millal oleks võimalik mõne naise vastuvõtule pääseda, aga siis oleksime me pidanud tunduvalt kauem ootama... Jäi Dr. Luht. Ma olen ise ka Miale öelnud, et nii ei ole ilus arste, ega üldse kedagi sooliselt diskrimineerida, aga ta lihtsalt ei ole nõus võõraste meestega suhtlema, rääkimata siis suu lahti tegemisest või kõrvade näitamisest. 

Niisiis, meesarst. Mõtlesin kohe, et hakkan Miat juba vara ette valmistama ja talle rääkima, et me läheme arsti juurde ja et see arst on mees ja talle on vaja suu lahti teha, et ta saaks kurku vaadata. Ja äkki ühe vatikesega isegi natuke seal uurida. Jutustasin talle igasuguseid lugusid ja situatsioone ja me harjutasime kodus korduvalt läbi, kuidas arstile suu lahti tehakse. 

Kuidas see oligi, kerge treeningul, raske lahingus? Ok, tean, et vastupidi, aga meil oleks olnud just niipidi. 

Juba arsti ukse taha kiirustades hakkas Mia ajama, et ta ei taha minna ja et ta näitab ainult mulle oma kurku. Ma olin nurka surutud, me olime kohe-kohe vastuvõtule hiljaks jäämas ja ma ei teadnud täpselt kuhu minna ja üldse oli kuidagi raskelt see hommik alanud ja siis ma lajatasin: "Kui sa arstile ilusasti oma kurku näitad, siis ma ostan sulle need huulepalsamid!". 

Mia naeratas ja ütles, et näitab küll. 

Huh. Ja ta näitaski, ja ma ei pidanud talle isegi oma lubadust arsti kuuldes üle kordama. Noh, veits piinlik oleks olnud, ma tahaksin olla ju see ema, kes ei osta oma last nii haledate vahenditega ära. Või siis... Tegelikult olen ma sellest ikkagi üle. Ma ei kirjutaks sellest siin sulle, kui mul päriselt hullult piinlik oleks. Ma lihtsalt tean, et mõnikord (hästi harva) on vaja veits räpaseid võtteid kasutada, et säästa oma närve ja kõigi aega. 

Aga nendest huulepalsamitest. 

Käisime ükskord H&M-is Miale valgeid t-särke ostmas. Ma ei ole kuskilt mujalt leidnud laste valgeid, ilma kirjade ja piltideta, täiesti tavalisi t-särke. Natuke süda küll tilgub iga kord, sest ma ei taha oma eurosid mitte kuidagi sinna poodi jätta, aga näe, ostmata ka jätta ei saa. Meil on neid särke vaja, õnneks on need vähemalt selle conscious seeria omad. 

Nii, ostsin siis talle 3 särki ja suundusime maksma ja seal kohe leti juures on need kuradi huulepalsamid. Mia võttis karbi kätte ja küsis, kas ta võib osta. Ma keelasin, sest meil on kodus huulepalsameid. Meil on neid niigi rohkem, kui jõuaksime aastaga ära kasutada ja lisaks, mitte ilmaski ei ole mõistlik osta midagi ainult pildi pärast. Seletasin seda kõike siis maru rahulikult oma kolme aastasele lapsele ja sain vastuseks ainult krokodillipisarad ning valjud nuuksed. 

Maksin kiirelt ära ja haarasin Mia kaenlasse. Ma panin jooksu, sest teadsin, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Olin juba eskalaatoril ja liikusin auto poole, kui Mia ikka täiega üürgama ja iseloomu näitama hakkas. Rahustasin teda nagu oskasin ja ma ausalt enam ei mäleta isegi mille pärast või kuidas ta päriselt maha rahunes, aga tol korral saime ilma nende palsamiteta poest minema. Kodus võttis ta veel paar korda need küll teemaks, aga mitte draamaga, vaid ta lihtsalt ütles, et ta ikkagi tahaks neid väga. 

Noh, ja ta saigi need. 

Ta sai 55 eurose arsti visiidi, teadmise, et tal lõigatakse juba üsna lähitulevikus adenoidid ja kurgumandlid ära ja viis printsessi piltidega huulepalsamit.

Mina sain südamerahu.

Kommentaarid