Kuidas me iga päev kooki sööme ja miks ma endale ise kingituse tegin

Me tulime Miaga jälle Haapsallu. 

Noh, kuhu sa ikka lähed, kui emme läheb Tartusse ja autot ei ole ja Tallinnas liiga pikalt olla ei saa/taha/viitsi? 

Ikka Haapsallu. Ikka oma õe ja tema pere juurde.

Nii... tulime siia ja esimese asjana tegin ma endale tassi kohvi ning võtsin märkmepaberi ette. Ma kirjutasin selle peale: rohelised makroonid, red velveti tassikoogid, isetehtud pasta... Sa lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma olen läbi veebikaamera vesistanud, kui terve mu pere õe tehtud hõrgutisi nosib... Nüüd on minu kord! Õnneks tuli Mia enne, kui ma midagi veel sinna lisada jõudsin kööki ja küsis pissile. 

Tänaseks on meil kõik need kirja saanud asjad tehtud (lisaks ka minipitsad)... Ja päriselt, kui me nii jätkame, siis ma veeren siit minema, veeren Valka ja veeren Budapesti ka. Võib-olla veeren isegi aasta lõpus tagasi Eestisse.

Ma söön siin Haapsalus reaalselt iga päev kooki. Jah, ma teen seda täiesti vabatahtlikult ja ikka jube head asjad on need, mis mu õe ahjust välja tulevad. Kui sa mu jutust veel aru ei ole saanud, siis on mu õde Kadri küpsetamises üsna kibe käsi. Kui huvitab, siis tema toidu Instat näed sa siit.

Jah, aga mu õe Kadri voodi all on kaal ka. Hahha, ja mitte toidukaal. 

Ja täna hommikul astusin ma selle mitte-toidukaalu peale. Upsi, veits paar kilo on võrreldes puhkuse algusega juurde tulnud. Aga tead, ma proovin mõelda täiega positiivselt ja mõtlen, et küll mul on Budapestis aega selle kaaluga maadelda, see puusadelt maha jalutada ja tervislik olla, palju joosta ja kõike värki. 

Aga noh, olgem ausad, veits tusaseks tegi ju ikka...

Ma ei mäleta aega, kui ma 65kg kaalusin, ikka alati 60-61kg. 

Aga tegelikult ei mäletama ma ka aega, mil ma nii muretult ja rõõmsalt endale igasuguseid maiustusi suhu toppisin. Alati proovisin end piirata ja asja mõistusega võtta ja mitte üle pingutada. Ja mõtlen nüüd ikka ka, et võin ju võtta ainult ühe tüki kooki, aga kunagi ei võta. Ikka võtan kaks. Või kolm. Ja õhtul veel ühe. 

Loo moraal: Kui ma ei taha tusatuju tekkida lasta, siis ei ole vaja end üldse kaaluda. Vaid on vaja veel üks tükk kooki süüa. Viimane oli nali, sest ma olen tegelikult väga selle poolt, et magusaga peab piiri pidama ja mitte ainult kaalunumbrite pärast. 

Vot. Sellised magusad lood on siin Haapsalus. Ja homme algab Valge Daami aeg - laat ja pidustused ja vahvad üritused. Loodan ainult, et Läänemaa koroonahaiged (kui neid on) püsivad ilusti kodus. 

Oh, ja täna sain oma kaunid Helge sõrmused ka kätte! Ma olen neid reaalselt juba aastaid vesistanud ja kuidagi ei ole raatsinud osta, aga nüüd oli mul lausa vaja need endale kinkida. Ostsin need vanaisa pärandatud raha eest, et sellest rahast ja vanaisast mulle midagi päriseks jääks. Mulle meeldib mõelda, et need toovad õnne.

Päriseks ja ainult mulle.

Ole musi! 

Minu kaasabil tehtud makroonid, ehk natuke kõverakesed aga imemaitsvad.




Comments