Miks meil ainult üks laps on?

Hahha, tead, ma olen ikka siin Eestis oleku aja jooksul päris mitmel korral piadnud vastama küsimusele, et kas me siis teist last ei plaani. Mia on ju juba suur tüdruk. Jep, on küll, me oleme ise ka seda märganud, et Mia Helene on juba päris suur tüdruk. Me teame, et ta hakkab kolm saama, ta on peaaegu meetrine, tal on kõik hambad suus ja päris pikad juuksed. 

Ja tegelikult tean ma seda ka, et kõik need küsijad ja selle küsimuse poole triivijad ei taha paha, ja nad on lihtsalt uudishimulikud ja meie elust huvitatud. Lisaks tundub ju veel maailma kõige loomulikum asi, et noored inimesed teevad vähemalt kaks last järjest. 

Ma tean seda kõike, aga kui ma päris aus olen, siis tekib mulle ikkagi hinge natuke mõistmatust, et kuidas keegi üldse julgeb teiselt inimeselt midagi sellist küsida. Mina ei julge isegi mõelda, et oh, ta on juba 30 ja pole lapsi, huvitav, mis värk sellega on? Või et oh, ta laps juba suur, huvitav, et miks juba uut pätsi ahjus ei ole? 

Mina kardaks saada neile küsimustele vastuseks, et jah, ma väga tahaksin last, aga ma ei saa lapsi, või et ma olen juba korduvalt rase olnud, aga rasedused on katkenud... need teemad ja need mured on sellised, millest inimesed ei taha reeglina lihtsalt ajaviiteks võõra inimesega lobiseda... Need on teemad, millest võib isegi väga lähedasega rääkimine raske olla.

Ja ma kordan veel, et kui mõni, kes minult sel suvel küsinud on, et kas me veel lapsi ei plaani saada, end siin ära tunneb ja mõtleb, et ma nüüd täiega teen maha ja vihkan ja pean tobedaks, siis ei. No hard feelings, ausalt.

Mitte mingeid halbu tundeid, sest nii minu, kui ka Silveri tervisega on meile teadaolevalt kõik korras, me oleme mõlemad võimelised veel lapsi saama ja mine tea, äkki kunagi isegi saame veel mõne lapse. Me ei välista saja protsendiliselt, et me tulevikus rohkem lapsi ei taha, aga me ka ei kinnita ka seda saja protsendiliselt, et tahame.

Me lubame endal ümber mõelda, me tahame seda otsustada tundmata riigipoolset survet meie pere rahastamisel või ükskõik kelle survet, kes arvab, et ühe pere lastel peaks olema ikka väike vanusevahe. Või peres lihtsalt peab olema vähemalt kaks last või ikka nii tore oleks, kui Mial oleks väike õde või vend.

Meie arvame, et väike vanuse vahe on ok, ja ka suur vanuse vahe on ok. Üks laps on ok, null last on ok ja ka kaksteist last on ok. Kõik on ok, kuni inimesed on õnnelikud ja teevad lapsi saades teadlikke valikuid.

Hetkel ei suuda ma isegi täpselt meenutada, mis ma kõigile neile teise lapse küsimustele vastanud olen. Kindlasti midagi välisriigis elamisest ja sellest, et aega ju on. Aga kõige tõelisem tõde on see, et me ei taha hetkel teist last. Me oleme õnnelikud just nii, nagu me oleme. Meil on Silveriga aega üksteisele (khmm, kui me muidugi jälle samas riigis viibime), meil mõlemal on aega iseendale ja aega ka Miale.

Ja aega peab ju olema.  

Ole musi!

♡