Miks ma terve eelmise nädala kell 6.30 ärkasin ja miks ma seda ka uuel nädalal teen

Või noh, kui nüüd norida tahaks, siis mitte terve nädala. Eile ja täna magasin ma nagu talveund magav karupoiss ja lasin kohe kella poole üheksani välja. Ikka südamest, nagu öeldakse. 

Aga 6.30 ärkamisest. 

Mõni kindlasti arvab, et ma olen vähe sõge ja mõni mõtleb, et tema küll magaks, kui saaks ja nii edasi. Ja kõik need mõtted on õiged ka. Ma vist olengi veits sõge, hmm... eriti pärast hommikust külma dušši (ma ei taha teada, mis saab, kui ma oma talisupluse unistuse ellu viin). Ja tõesti, ma kunagi mõtlesin ka, kui kuulsin nendest kella viie klubidest ja asjadest, et kamoooon inimesed, magage, kui teil võimalus on. Magada on ju hea ja mõnus ja tore. Jah, jah, jah, aga ma reaalselt pean end natuke tagant sundima. Veits end elule aitama ja tegevusele ärgitama. 

Ma olen üle kahe aasta saanud magada täpselt nii kaua, kui torust tuleb ja olen sellega niii ära harjunud. Kokku olen vist viis korda pidanud kogu lapsega kodus olemise aja jooksul kella peale ärkama. Ma armastan magamist ja ma olen võimeline magama ka 12 tundi järjest. Jah, sest ma olen sellega harjunud. 

Aga ma ei taha enam sellega harjunud olla... 

Nii. 

Kõik eelnevad mõtted mind veel päris selleni ei viinud, et ma reaalselt hommikul oma äratuskella kuus kolmekümneks seadistaksin. Ma ikka arutlesin oma peas ja mõtlesin, et kas ikka tasub endale tüli teha... ja kas äkki ikka magada kuni veel tööl ei pea käima jne.

Aga siis liitusin ma oma sõbranna Kaija eeskujul ja soovitusel Shalini Gracefit treeningutega. 

Esimesel nädalal proovisin trenne teha oma tavapärase rutiini kõrvalt. Ärkasime Miaga kuskil kella kaheksa ajal, sõime, kohvitasime, Silver läks tööle, meie Miaga välja, tulime koju, tegime lõunasöögi, siis tegime vaikse tunni. Ma veel mõtlesin, et teeks trenni ära, aga jama, kõht oli liiga täis. Siis läksime teisele õueringile ja tulime koju ja tegime jälle süüa ja siis oli jälle kõht liiga täis ja siis läks Mia magama ja mina olin nii väsinud, et ei jaksanud enam midagi teha. Ok, kokku kaks trenni surusin ma meie vanasse rutiini, aga see ei pakkunud mulle ikkagi sellist vaimset rahuldust ja heaolutunnet, mida ma lootsin saada Gracefit grupiga liitudes. 

Aga kuidas ma oleksingi pidanud saama, kui ma tegin trenne kiirustades, poolvägisi ja pressituna oma senisesse päevakavva?

Aga ma tõesti tahan selle "Naiselikult vormi" programmi lõpuni teha, ma tõesti tahan. Mulle meeldivad Shalini trennid väga ja mulle meeldib see, et ta motiveerib just õrnuse, naiselikkuse ja mõistmisega. Ta rõhutab meie kõigi erinevust ja kutsub üles iseend kuulama. 

Ma ♡ neid trenne.

Ehk siis, selles suures Gracefiti vaimustuses ja oma algava nädala trenne planeerides otsustasin eelmisel pühapäeval, et ma vähemalt proovin ühe nädala vara ärkamist. Arvutasin enam-vähem nii, et saan pool tundi trenni teha ja pool tundi duši, kreemitamise, riietumise peale kulutada. Edasi jätsin ma viisteist minutit Instagrami storyde tegemiseks, 15 minutit päeviku kirjutamiseksja pool tundi lihtsalt olemiseks. 

Kokku oli vaja ärgata kaks tundi enne tavapärast aega.


Mõned märkmed:

1. Ma sain aru, et kui niigi raske on ärgata ei aita kella edasilükkamine. Kohe kui kell käib on vaja luugid lahti teha ja hops voodist välja hüpata. 

2. Külm dušš on PARIM hea tuju ja enesetunde looja. See on ja jääb mu ellu. Olen juba hästi kaua jahedat dušši võtnud (mul on muidu pidevalt külm), aga selle vee päris külmaks keeramiseks on ikka korralikult närvi vaja. Ja nüüd on mul seda igal hommikul. 

3. Igapäevane päeviku pidamine on minu jaoks suhteliselt uus, kuigi ebaregulaarselt olen seda terve elu teinud. Gracefit trennid aga hõlmavad ka väikest päeviku pidamist ja see tõesti aitab päeva fokusseerida ja oma mõtteid suunata. Homsest proovin ma ka monkey mind journali kirjutamise ära, ehk kavatsen hommikul kohe kõik oma muremõtted, hirmud ja kahtlused paberile "oksendada" ja neist järgmiseks kahekümne neljaks tunniks prii olla.

4. Minu jaoks ei ole isegi vara ärkamine nii suur väljakutse, ma teen selle vajadusel tahtejõuga ära. Väljakutse algab seal, kus ma pean hiljemalt kell 22 magama jääma (ups ja täna jälle on kell juba 22:32). Kui ma suudan kell 22 magama jääda ei tohiks ju kell 6.30 ärkamine probleem olla!? 

5. Nüüd olen ma natuke ka teiste inimeste varase ärkamise kogemusi ja hommikurutiine uurinud, ning homsest teen pärast dušši endale ka kuuma tee sidruniga ja täidan oma journaleid teed juues. Kohvi kallale asun alles siis, kui me Mia ja Silveriga hommikust sööme. 

Huh, ma loodan, et sa mõistad mind. Ma tunnen, et vajan enamat, kui magamine ja Miaga mängimine ja söömine ja lihtsalt olemine. Ma vajan aega iseendale.

Ühesõnaga, loco või mitte, aga homme kell 6.30 näeme!

Kommentaarid