Tagasi Eestis - reis ja muud jutud

Huh, millal ma viimati blogimisse nii suure pausi jätsin? Siis, kui eelmisel korral (paari aasta eest) Eestisse tagasi kolisin. See kolimine ja reisimine ja stress tapavad mul lihtsalt kirjutamise soovi täiesti ära. 

Millest kirjutada oleks korraga justkui meeletult, aga tahtmist ei ole...

Kuna mult on juba selle pika (kaheksa päevase) pausi peale küsitud, et kas ma enam Eestis blogima ei hakkagi, siis otsustasin siia kiirelt ühe postituse teha ja edastada tähtsa sõnumi, et Mari Jaanus Blog läheb ikka edasi. Hetkel, mil meil on käsil enda koju sisseseadmine ja Mial kohe-kohe lasteaiaga harjumine, võin ma jälle natuke pikemalt eemal olla, aga üldiselt ei kao see blogi kindlasti mitte kuskile. Ma luban!

Siia on paslik ka lajatada mu viimase aja suurim uudis, ja see on, et ma ei lähegi nüüd kohe tööle. Tegelikult on see üks hästi pikk jutt ja lugu, et miks ma sellise otsuse tegin, aga hetkel on nii ja ma ei taha seda pikemalt lahata. Kindlasti aga tahan ära mainida, et Elamise Kergusega on mul endiselt väga head suhted ja tööandja asemel sain ma endale hoopis mõttekaaslase ja toreda inimese kellega aeg-ajalt kohvitamas käia. 


Nii. Reis Eestisse. See reis oli mega sujuv ja tore ja toimus täiesti nagu möödaminnes. Jep, juhtus küll see, et me suutsime esimese kahekümne minuti jooksul lennujaamas oma käsipagasi peaaegu ära kaotada, aga lõpuks läks siiski kõik hästi. Me unustasime lihtsalt kohvrid turvakontrollis lindile tõsta. Ikka juhtub, eks?!

Meie lend Tallinasse oli läbi Varssavi. Varssavis oli meil aega tunnike. Selle tunnikese teisel poolel saime me tuttavaks ühe armsa eestlanna ning tema tütrega ja ootamine tundus mulle korraga isegi liiga lühike. Oleks hea meelega veel oma uute sõbrannadega juttu puhunud ja muljetanud.

Tallinnas ootas meid ees koroona test. Huh, appi, kohutav. Nii hull oli, et ma hakkasin reaalselt pärast seda kõva häälega naerma. Ma ei tea, see oli nii naljakas ja ma tegelikult arvasin, et see ei ole nii hull, et inimesed liialdavad, kui ütlevad, et nad nagu lähevad ajule selle orgiga pihta. Aga nad ei liialda, see on ikka mega rõve... vere maitse tuleb suhu ja palju õnne meile, et peame selle testi ka veel ka reede hommikul tegema. Ja kui ka reedene test on negatiivne, siis pääseme me eneseisolatsioonist. Hoiame pöidlaid! 

Oh, kus ma siis hakkan alles asju tegema, lähen Krissu ja Anuga ujuma, ja postitantsu trenni lähen ja erinevatesse töötubadesse ja seminaridele ja noh, üldse kohe ei hakka ma paigal püsima. Hahha, näis eks, sa ju tunned mind ka juba päris hästi! Aga ma tõesti tahan sel korral mitte koju munema jääda ja elul kohe kõrvust kinni võtta. Ma tahan suhelda ja õppida ja ma tahan end mugavustsoonist välja viia.

Kokkuvõttes olen ma maailma õnnelik, et me lõpuks kodus olema, ma kindlasti blogin edasi, ma lihtsalt sean end enne siin ilusti sisse, ja siis tuleb kindlasti ka kirjutamise tuhin tihedamini peale. 

Noh, ja lõpetuseks joriseks natuke halva ilma üle ka, aga ma lubasin endale, et ei lase end enam ilmast häirida ja karastan edasi ja ostan endale hoopis hästi soojad ja mõnusad riided, millega on ka halva ilmaga mõnus ringi seigelda.

Vot.

Ole hästi musi ja pane ka soojalt riide! Ja helkur külge. Jah, ma ei väsi seda viimast kordamast.




 

Kommentaarid

  1. Mõnusat sisseseadmist Eestis!

    VastaKustuta
  2. Tere tulemast tagasi!
    Huvitav, mul abikaasa käis ka just testi tegemas ja ütles, et täiega easy-peasy, iga kell võiks uuesti teha. Siis mõtlesime, et äkki oleneb ninaehitusest vms? ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tereee! 😍 Ohhh, äkki on ninas asi jah...vb kui suuremad käigud mõnel, siis pole nii hull :D

      Kustuta

Postita kommentaar