Mia ja lasteaed

Täna hommikul kurtsin Silverile, et mul on selline tunne, et rapsin ja rapsin, aga kuskile ei jõua. Võiks ju vähem rapsida ja puhata, või siis tõesti rapsida ja midagi ka tehtud saada. 

Kogu mu energia läheb hetkel Mia lasteaiaga harjutamise peale. 

Kui esimene nädal aias tundus mulle igati paljulubav ja teise nädala reedel tegi Mia mulle isegi nägusid, kui ütlesin, et nüüd ei pea kaks päeva lasteaeda minema, siis selle esmaspäeva hommikul oli ta kategooriliselt igasuguse lasteaeda mineku vastu. 

Lõpuks veensin teda sellega, et lubasin vastu minnes üllatuse viia. Sai käidud ja viisn talle Kinderi. Täna läks ka, aga kohe, kui lasteaia aiast välja saime küsis, et mis mul taskus on. Hahha, ei tea, kas see ära ostmine on väga libe tee?

Kel endal kogemus puudub, siis lasteaiaga harjutamine käis enne koroonat nii, et lapsevanem sai lapsega koos lasteaeda minna. Olla silmapiiril ja laps sai vaikselt harjuda. Nüüd emasid-isasid sisse ei lubata ja kuna meie lasteaed ei ole traumeeriva üleandmise poolt (mõnes lasteaias antakse laps lihtsalt üle, kisaga või ilma), siis esimese nädala läksime me Miaga lasteaeda õues mängimise ajaks. Terve rühm tuli õue ja Mia sai lastega harjuda. Hahha, laste kisaga harjuda. "Emme, miks nad karjuvad?", oli Mia esimene küsimus, kui me lasteaia aiast sisse astusime. Pärast esimest tundi oli Mia väga väsinud ja sellest melust šokeeritud. 

Mul oli hirm, et pean ta järgmisel päeval vägisi lasteaeda tassima. Khmm, või siis kuidagi ära ostma.

Õnneks ei olnud neid äärmuslike meetmeid siis veel vaja ja kohe pärast ärkamist uuris Mia, et kas täna ka lasteaeda mängima läheme. Läksime ja ma sain veel lootust juurde, et ehk ei peagi ma uue aastani temaga seal hängimas käima. Teise lasteaianädala teisipäeval jätsin ma ta sinna esimest korda üksi ja sama nädala reedeks oli Mia juba nõus õpetajate ja teiste lastega sisse sööma ja mängima minema.

Nüüd, terve selle nädala, teemegi nii, et viin ta ikka õues mängimise ajaks ja lähen enne teiste uneaega järele. Eks uuel nädalal vaatame ja arutame õpetajatega, mis sammukese järgmiseks võiks ette võtta. 

Ma tean, et tagasilangusi võib veel tulla ja ma pean olema kannatlik. Küll ta harjub ja lasteaeda armastama hakkab.

Hetkel olen isegi selle mõne tunni vaba aja eest päevas väga tänulik. Ma saan üksi jalutada, podcaste kuulata, kohvi juua, käed süles diivanil istuda. Ma olen kõige selle lasteaia-kolimise-sisseelamise sees jälle iseenda nii tahaplaanile jätnud ja kuidagi ei oska hetki või protsesse nautida. Pidevalt kiirustan, planeerin ja siis pettun, kui miski ei lähe täpselt nii nagu võiks või peaks. 

Huh. Jess, proovin ikka positiivne olla, aga no kuidagi ei jaksa ära oodata, et mu kullake juba hommikul läheks ja pärastlõunal tuleks. Ja ikka rõõmuga. Et ta rõõmuga läheks ja et ta veel suurema rõõmuga koju tagasi tuleks.

Ma olen täiskohaga koduse ema rollist väsinud (tegelikult on hirmus seda välja öelda) ja ootan juba väga, et saaksin oma isiklikule arengule rohkem rõhku panna. 

Vot. Sellised lood on selle väikse Mia ja lasteaiaga. 

Edu meile! Hahha, ja sulle ka, kui sul mõni sama keerukas projekt hetkel käsil peaks olema! 


Kommentaarid