Ma jälle heietan... ehk natuke meie elust ja arstide juures käimistest ja autost

Huh, täiega hea on olla. 

Ärkasime kell 8, viisin Mia üheksaks lasteaeda, tulin koju. Silver oli juba tööl. Ma sõin üksi, jõin kohvi. Olin niisama. Siiani olen. Lihtsalt võtan hästi aeglaselt ja olen rõõmus. Täiega rõõmus. 

Ja tänulik. 

Üks mu armas tuttav Gerda (Hei Gerda, ma tean, et sa loed mu blogi! ♡) paneb Facebooki pilte/tekste asjadest, inimestetst ja situatsioonidest, mille üle ta tänulik on. See on mulle täiega külge hakanud, ma tunnen tihti midagi/kedagi vaadates või mingis situatsioonis olles tänulikkust. Rõõmu ja armastust. Hahha, täiega uhuu jutuks kisub... aga nii see on. Ole tänulik selle eest, mis sul olemas on! Või ole valmis selleks, et ka see võetakse ära.

Eile oli mul teine psühholoogi visiit (ka sellepärast on kindlasti mu enesetunne palju parem). Ma hetkel ei ole veel kindel, kas ma tahan oma ärevusest ja arstil käimistest pikemalt avalikult kirjutada või mitte... Eks ma mõtlen selle lähiajal välja... Täna, nagu ka eelmisel korral, tunnen ma end vahetult pärast visiiti väga hästi. Saan kohe korraliku laengu ja analüüsivõime. Hindan ennast ja oma hirme realistlikult realistlikumalt. Hmm... täna on mu ainus hirm, et nädala-kahe möödudes kisub mul meeleolu jälle kiiva ja ärevus intensiivistub. Realistlik või mitte, aga see hirm on minu sees täna olemas. Ma lihtsalt ei jõua end enam sitasti tunda.

Siia vahele põikan veel selle, et kui sa tunned ka mingit sorti ja juba elu häirivat ärevust, või pikaajalist hirmu, siis tee see esimene samm ja mine esialgu perearsti juurde. Räägi talle lugu ära ja ehk leiate koos, et ka sul oleks vaja end natuke psühholoogi abil vaimselt turgutada! Järjekorrad on tasuta aegadeks pikad ja see esimene samm ei ole lihtne, ma tean. Aga ma tean ka, et edasi on palju kergem! ♡

Ok. Muust ka...

Täna läheme me Miaga kell 13 koroonatesti tegema (mõlemad) ja homme on tal kurgumandlite ja adenoidide eemaldamise operatsioon Fertilitases. Isegi need kaks asja ei tekita minus hetkel paanikat. Hea vist, et mul psühholoogi visiit just nüüd oli, sest paar nädalat tagasi oleksin ma päev enne oppi reaalselt hullunud...

Autot käisin ka täna lõpuks näitamas. Neid kriime, mis ma meie uue auto küljele juba tekitada suutsin. Keerasin Kakumäe Cirkle K jaamast välja ja khhhhh vastu kuradi tankuri piiret. Õnneks mitte väga hullult, külg lömmis ei ole, ainult mõned (küll üsna sügavad) kriimud. Jaanuari alguses saab see ka korda, ja õnneks on meil kasko. Ja see mees seal ütles mu lohutamiseks sama nagu mu sõbranna Eneli, et uute autodega juhtubki selliseid asju rohkem. Inimesed ei tunneta veel oma autot ja õpivad läbi külgede kriipimise. Kuigi jah, eks mul on selliseid asju ka juba vana autoga juhtunud... 

Hahha, eks ma pean vist tänulik olema, et mul üldse on auto, mida kriipida. 

Jah, veits katkendlik sai see lugu siin, aga ole tore!

♡