Rocking Undies menstruaalpesu - keskkonnasäästlikud päevad ja ööd, minu (pikk) päevalugu, üsna palju terviseärevusest ja jälle some half nudes

Kui ma siin juba päevadest kirjutama hakkan, siis alustan kohe päris algusest ja räägin kõigest, mis minu elus selle teemaga haakub. Menstruatsiooni teema on selles blogis kindlasti harukordne ja sellepärast olen ma täna kohe eriti põhjalik. 

Mis vanuses mul päevad algasid, ei mäleta ma enam. Ka ei mäleta ma, et see oleks olnud mulle kuidagi traumeeriv või ehmatav. Õnneks oli mul suur õde ning ema oli ostnud meile "Tüdruku Usaldusraamatu". Hahha, see oli muide aeg (nagu nüüd) kus ma lugesin absoluutselt kõik oma teele sattuvad raamatud läbi. 

Vot, ja nii ammutasin ma ühe jutiga kõik teadmised, mis ühel naisehakatisel edaspidises elus vaja võiks minna.

Päevad ise aga tekitasid minus üsna suurt piina - süda oli paha ja kõht valutas. Mäletan ka, et side oli ebamugav ja sahises vastikult. Ka trenni (tegelesin siis kergejõustikuga) ma neil päevadel ei kippunud... ja veel mäletan päeva, kui palusin emal endale esimest korda tampoone osta. Hahhha, esimeste stringide ostmist mäletan ka, aga see ei puutu hetkel asjasse. 

Kui mul need tampoonid kodus olemas olid, siis lugesin ma nende kasutusjuhendi põhjalikult läbi ja hakkasin kartma... see toksilise šoki sündroom kõlas ikka väga kõhedust tekitavalt. Siis mäletan ma, et paigaldasin oma esimese tampooni täpselt nii, nagu selle juhendi peal illustratsioonidega näidatud oli ja mõtlesin, et hoian seda esimesel korral ainult paar tundi sees, et siis ei tohiks küll mürgistust tekkida. 

Ja sellest päevast peale kasutasin ma ainult tampoone. 


Päevad olid endiselt valusad, ibuprofeen käis alati asja juurde. Edasi hakkasin ma mingil hetkel kasutama hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid ja valu kadus ära, aga siis algasid muud hädad. Näos olid punnid, emotsionaalselt olin justkui viitsütikuga pomm, paisusin nagu pagari kass... ja ma otsustasin, et aitab. Lõpetasin pillide, plaastrite, rõngaste kasutamise ja oma kehaga eksperimenteerimise. Mulle need ei sobinud, lisaks on minusugusel tuulepeal võimatu meeles pidada, et pill tuleb sisse võtta iga päev samal ajal. 

Nii, siis läks veits aega jälle mööda ja ma kohtusin Silveriga. Siis läks veel natuke aega mööda, ma jäin rasedaks ja päevad kadusid ära. Ojee, parim asi üldse! Mäletan seda õnne, et ei pidanud nende tampoonidega mässama... Ja oma päevi, mis käisid sama ebakorrapäraselt nagu Budapestis post, pidevalt hirmuga ootama. 

Laps sündis, ja ma otsustasin, et ei taha enam kunagi päevi ja lasin spiraali paigaldada. Tegelikult teadsin, et rinnaga toitmise ajal ei tohiks rasestuda ja ma toitsin Miat pikalt (kuni 1a 7k) ehk tegelikult oleksin ma saanud vist ka spiraali paigaldamist tunduvalt edasi lükata... Tead ma niiiii nautisin ilma päevadeta elu, et vist sellest kannustatuna ei mõelnud eriti loogiliselt.

Ja arst selgitas mulle ka, et päevad jäävad küll ära, aga vastupidiselt levivale müüdile ei tekigi kehas enam sellist vajadust, et millestki peaks igakuiselt puhastuma. Ja ma tõesti olin selle spiraaliga rõõmus ja õnnelik, see oli viieaastane Mirena ja ma ei täheldanud mingeid halbu asju (umbes 3 aastat) ja tõesti soovitan seda neile, kes teavad, et vähene hormoon rasestumisvastastes vahendites on neile sobiv ning nad soovivad, et päevad ära jääksid. 

Aga minu lugu läheb edasi. 

Siis jõudis kätte eelmise aasta maikuu ja minu elu kõige raskemad kaks nädalat. Ma kaotasin selle lühikese ajaga kaks lähedast inimest. Ma olin hullumas ja liimist lahti (ja covidi pärast Ungaris lukus), ma hakkasin kartma. Kartsin kõige pärast, aga peamiselt oma tervise pärast. Noh, sest mu isa oli ju minust ainult poole vanem ja tundus okei tervisega, aga ta kukkus ikkagi jalapealt maha ja oli surnud... Ma hakkasin oma keha mõttes skänneerima ja otsima kohti, kus võib midagi halvasti olla. Ma ei saanud enam korralikult magada ja ma katsusin oma kõhtu niikaua, kuni see päriselt valutama hakkas.

Ühel päeval (mõjutatuna Dr. Googlest ja Dr. Paljas Porgandist) ärkasin ma hommikul üles mõeldes paaniliselt, et pean sellest spiraalist võimalikult kiiresti lahti saama. Ma olin kindel, et see on kõigis mu hädades süüdi ja et kui ma sellest kohe lahti saa, siis mädanen ma seespidiselt lihtsalt ära... 

Kohe rääkisin õnneks neist luuludest ka Silverile ja ta soovitas mul esmalt lihtsalt günekoloogi juurde minna, lasta teha ultraheli, analüüsid ja paluda end hästi korralikult läbi vaadata. Sain aja juba õige pea, lasin seda kõike teha ning mind tunnistati täiesti terveks naiseks. Olin rõõmus, aga kuskil sisimas pitsitas mind ikkagi tekkinud spiraaliviha. Ja ka mingid müstilised kõhuvalud, mis läksid mu peas kõik spiraali arvele. Katsusin oma kõhtu edasi ja praadisin peas mõtet, et midagi peab valesti olema... muidu ju ei valutaks...

Siis kolisime me juba Eestisse ja siin otsustasin oma tervise asjad üksipulgi läbi vaadata. Läksin jälle günekoloogi juurde ja rääkisin talle oma (selleks ajaks juba diagnoositud) depresiivsest (tervise)ärevusest ning palusin spiraali eemaldada. Tahan väga kiita Fertilitase günekoloogi, kelle nime ma ei mäleta, aga kes kuulas ära mu mured ja pisarad, eemaldas spiraali ja ütles mulle, et saab mu saata lisaks veel kilpnäärme analüüsidele ka. Palusin lisaks kilpnäärme proovile võtta ka B12 ja D, ning üllatus-üllatus, kõik need analüüsid olid täiesti korras. Ma vist isegi lootsin sisimas, et üks neist oleks nihu, sest ma ei tahtnud enam haige olla. Ma tahtsin teada, mis mul viga on ja mõtlesin kurvalt, et olen maailma kõige haigem terve inimene. 

Lisan ka, et kõhuvalud ei kadunud pärast spiraali eemaldamist kuskile... Kõhuvalud kadusid ära siis, kui lasin oma pimesoole üksipulgi üle kontrollida, hemoglobiini ja üldiste verenäitajate testid ning pissiproovi teha. Need kõik testid ja näitajad olid 100% korras. Huh, lõpuks soovitas psühholoog mul mitte oma ärevusele alluda ja mööda arste joosta. Ma pidin vastu hakkama.

Spiraali tagasi panema ma ka ei kiirustanud, hakkasin hoopis vaimselt tervenema ja menstruatsiooni ootama. Ma ootasin ja ootasin... novembri alguses sai spiraal eemaldatud ja päevad algasid esimest korda 24. detsembri hommikul. Just siis, kui mul oli jõuluõhtu korraldamine täies hoos. Lihtsalt tundsin ühel hetkel, et NÜÜD! Olin õnnelik, aga muidugi mõtlesin, et nad oleksid ju võinud ükskõik millise teise päeva valida.. Mhmh, nõme, aga kui ajastus välja jätta, siis tundsin ma end väga hästi. Väike kõhuvalu tundus isegi nauditav, sest tundsin eriti hästi seda päevade ürgsust, enda tugevust ja nautisin naiseks olemist selle kõige kõrgemas vormis - vaaritasin jõululauale hapukapsast ja sain füüsiliselt aru, et mul on päevad.

Nii. Mul oli jälle menstruatsioon. Juhuuu!

Olin kindlalt otsustanud, et ei kasuta enam mitte kunagi ühekordseid hügieenitarbeid. Olin endale etteruttavalt ära ostnud menstruaalanuma (mul on selline) ja Elamise Kerguselt saanud testimiseks Rocking Undies lekkekindlad menstruaalpüksikud. See anum tundus mulle esmapilgul hirmus ja ebamugav ning püksid ebausaldusväärsed, ning ma ei tahtnud oma jõule nendega mässates rikkuda. Ma suundusin poodi tampoonide järele. Vabandasin veel ise enda ees, et see päev on niigi liiga kiire ja väga ärev. 

Otsustasin proovida oma keskkonnasäästlikku varustust siis, kui mu õe pere on läinud ja meie tavaline kodune rütm taastunud. Selgus aga, et mu kauaoodatud päevad said läbi väga kiiresti, järgmise päeva õhtul ei olnud meil enam külalisi, ega ka minul päevi. Olin natuke kurb... Hahha, ja hakkasin uuesti päevi ootama. Ja tõesti, nad algasid ka sel kuul. Oodatust natuke varem, aga juba tunduvalt rohkem päris päevade moodi. 

Panin kohe oma Rocking Undies lekkekindlad hipsterid jalga ja läksin kööki menstruaalanumat keetma (desinfitseerima). 

Tunne oli hea!

Samal päeval, umbes 5 tundi hiljem, uurisin ma oma jalas olevaid aluspükse ja imestasin, et kuidas see võimalik on, mul on päevad, aga nende pükste pinnalt ei ole midagi aru saada. Pind jäi kuivaks ja pehmeks ka mitme tunni möödudes. Mõni päev hiljem ilmus Rocking Undies Instagrami video, kuidas sinna püksikutesse neli supilusikatäit vett pannakse. Jah, see tundub võimatu, aga need püksid hoiavad selle vee kinni. Need on kuidagi kihiti õmmeldud ja vedelik jääb sinna kihtide vahele seisma. 

Ja see pesu ei lõhna jalas ka mitme tunni möödudes halvasti. Ma panin need püksid ikka väga proovile, hoidsin neid jalas umbes 11 tundi. Istusin, kõndisin, lebasin... tegin kõike nagu tavaliselt, aga veidi skeptilisemalt. Ma ei usaldanud neid veel 100%, vahepeal käisin kontrollimas, kas ikka kindlasti kuskilt ei leki. Ei lekkinud, enne magamaminekut võtsin nad jalast, loputasin jooksva vee all ja nägin, et vesi on roosa... Ma olin hämmeldunud, ja otsisin välja pesukorvist kogu tumeda pesu ning panin pesumasina erandkorras nädala sees käima. 

Tahtsin ju ka järgmisel päeval neid imepükse kasutada. 

Kuna neid kuivatisse panna ei tohi ja kihilise riide tõttu võtab kuivamine tavalisest pesust natuke kauem aega, siis hommikul olid mu rokkivad aluspüksid veel natuke niisked ja ma leidsin hea võimaluse ka menstruaalanumaga tutvust teha. 

Lugesin kasutusjuhendi läbi ja paigaldasin selle täpselt nii nagu juhendis kirjas (muide ka sellega võib tekkida toksilise šoki sündroom). Ma liigutasin end ja ei tundnud midagi. Mõtlesin veel, et huvitav, kas sai ikka hästi paika... Paari tunni pärast andsin oma uudishimule järele ja läksin vaatama. Võtsin selle asjakese välja ja mis ime, ka see töötas! Anumakese põhja oli kenasti veri kogunenud, loputasin selle jooksva vee all ära ja panin tagasi. Esmasele kasutajale ütlen hoiatuseks, et see vere kallamine on natuke imelik ja harjumatu, minul on WC-s kraanikauss ja see teeb toimetamise mugavaks, aga näiteks ühisvetsus ma sellega mässamist ette ei kujuta...

KINDLASTI kasutan ma neid mõlemat edasi, koos moodustavad nad ideaalse varustuse. Anumat kasutan esimestel päevadel, siis kui vereeritus on suur. Ja seda ei tee ma mitte sellepärast, et Rocking Undies ei suudaks piisavalt imada, vaid mind ennast häirib see tilkumise tunne... siis on anum parem. Juba teisest päevast on lekkekindlad püksid mega mugavad, ei mingit vahetamist ega möllamist. Öödeks kasutan ka esialgu anumat, aga tegelikult sobivad hästi ka püksikud (pean neid lihtsalt endale juurde ostma). 

Need stringid tahan endale kindlasti ka osta, sest trenni tehes eelistan ma just seda tüüpi pesu. Eile tegin küll trenni hipsteritega, aga mulle meeldiks, kui mul oleks valida. Lisaks ootan ma aega, mil keegi leiutab lekke- ja haisukindlad korduskasutatavad pesukaitsed/sidemeid. Kõik mis ma siiani kasutanud/proovinud olen, on kohutavad. Paha haisuga ja ei püsi püksis kuidagi paigal... Vot, kui need ka veel saaksin, siis oleks minu naiseks olemine täiuslik ja modernselt ürgne.

Hahha, mõtlesin siin veel, et olin ikka toru küll, et ma juba jõululaupäeval ei julgenud seda anumat ega pesu kasutada. Rokkivad hipsterid oleksid mu outfiti alla ideaalselt sobinud. Need on Eestis disainitud ja õmmeldud, lisaks nii ägedad, lihtsad, mugavad, toimivad ja ka keskkonnasäästlikud ning raha säästvad.

Rocking Undies kuupesu teeb tõesti päevad paremaks, ja ööd ka! ✩☽

Huh, kas keegi selle pika jutu ikka lõpuni ka luges? 




Comments

  1. Müüdud! Selle pesu ostan. Ootan veebruarikuu palgapäevani :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa ei kahetse! Ma ostan ka 100% veebruaris neid juurde! :)

      Delete
  2. Ma kasutan anumat juba paar aastat ja väga meeldib. Neid aluspükse tahan ka osta.

    ReplyDelete

Post a Comment