Mina ja mu ärevus
Kirjutasin kogu oma loo siia üles täpselt sellisena, nagu ta minu seest välja voolas, proovisin küll mitte keskenduda väga teistele isikutele ja mitte ka liiga kaua heietada, aga ole siiski valmis üsna pikaks lugemiseks.
✧・゚
Ärevust olevat maailmas väga palju ja meie kõigi ärevus isemoodi. Ma täiesti usun seda, juba mõte sellest, kui palju erinevaid ärevuse ilminguid ma koos psühholoogiga ise paberile kirja sain, ajab mu uuesti ärevaks. Hahha, nali, hetkel, täna, on mul kõik kontrolli all. Ma lähen aeg-ajalt ikka rööpast välja, aga minu hirm ei ole enam pidev, ja minu välja mõeldud stsenaariumite lõpud ei ole nii katastroofilised, kui varem.
Mõned näited minu ärevushäire tippajast:
- Ma ei taha enne ära surra, kui Silver koju jõuab. Ma ei tahaks, et Mia peab nii kaua mu laibaga koos olema. *muretseb end hulluks, aga õnneks ei sure ära*
- Miks see taksojuht nii aeglaselt sõidab, äkki on tal halb olla ja ta sureb kohe ära ja me teeme avarii ja mina suren ka ära. *jõuab kenasti punktist A punkti B*
- Ma ei saa lennukisse minna, mul on äkki pimesool haige ja see võib üleval rõhu muutudes plahvatada. *lendab, higistab, aga lendab koju*
- Mul on soolevähk. *loeb enne ühe naise lugu ja paneb endale selle põhjal kindla diagnoosi*
- Mul võib olla kaksteistsõrmiksoole vähk. *guugeldab, kas selline asi üldse olemas on*
- Mis siis, kui ma jään magama, aga ei ärka enam kunagi üles... *jääb magama ja ärkab hommikul üles*
- Huvitav, kas ma saaksin selle spiraali ise ära võtta... ma suren ära, kui sellest kohe lahti ei saa. *jah, ta proovib seda spiraali enda sees tunda, aga õnneks on liiga arg, et hakata seda ära kiskuma*
- Ma jõin kaks klaasi veini, ma kardan, et hakkan kohe-kohe oksendama. *passib terve öö üleval ja skännib oma keha, et äkki nüüd hakkabki paha*
- Ma ei taha Miaga koos õues jalutades ära surra, äkki ei saa mu leidjad piisavalt kiiresti Silveriga ühendust ja Mia saab eluaegse trauma. *kiirustab koju*
- Ma lugesin kuskilt, et kellelgi on elustiilist tingitud suhkruhaigus, äkki mul on ka ja ma võin autoga sõites koomasse vajuda. *paneb end uuringutele aja kirja ja väldib auto juhtimist*
- Ma käisin jooksmas ja ühel hetkel tuli tühjast kohast pähe, et äkki meie kodus olev gaasimahuti võib plahvatad. *jookseb oma parima kilomeetri aja*
Ma lõpetasin just antidepressantide kuuri. Ma tarvitasin Paroxetin HEXAL 20 mg tablette ja nende tablettide infolehte lugedes sain ma ka väga VÄGA suure ärevushoo. Ma lihtsalt ei julgenud neid esimese hooga võtta. Ma kartsin, et ma lähen hulluks, ja et siis hakkan oksendama ja kukun jalapealt koomasse. Ja seda viimast ei olnud vist isegi kõrvalnähuna kirjas... Lõpuks viskasin endale lihtsalt tahtejõu abil tablaka kurku, jõin vett peale ja jäin ootama. Midagi halba ei juhtunud.
Ja jah, ma hakkasin kohe, kui arst oli selle ettepaneku teinud, rohtusid võtma. Eelnevalt olin lugenud küll, et kõik kardavad, et nende aju tapetakse ja keha mürgitatakse. Minul ei olnud midagi enam kaotada, ma mürgitasin ja tapsin end ise, hästi vaikselt, mõte mõtte haaval. Siinkohal lisan ka juurde, et mina ei ole õige inimene soovitama või mitte soovitama rohtusid võtta, mina usaldan arste ja meditsiini ning teen otsused oma isikliku pea ja elukogemusega.
✧・゚
Minu ärevus ja minu lahendused:
Vältimine/ edasi lükkamine - ma planeerisin kõike, tahtsin igale poole minna. Kui aeg käes oli, siis leidsin alati põhjuse mitte minemiseks või käigu edasi lükkamiseks.
Mul aitas: Lihtsalt minna, kasvõi vägisi ja trammis õhku ahmida, peaaegu ära minestada, nutta vms. Samuti ei tohi ma endale liiga kaua mõtlemiseks aega võtta, ma lihtsalt pean asju tegema.
Oma tervise pärast muretsemine - haiglane mure oma tervise pärast, pidevalt analüüside andmine, perearstile helistamine. Kiirabi kutsumine, emosse minemine.
Mul aitas: Mitte arsti juurde minna, mitte analüüse anda. Korrata enda peas: "Minu kinnismõtted ei ole seotud päris eluga." Kui sümptomid sellest leevenevad, ei ole mul arsti vaja. Arsti juurde lähen ainult siis, kui mul on sümptomid ilma hirmu ja kinnisideeta. See taju on mul siiani veidi segane, ma kipun ikka teinekord mõnd oma keha piirkonda mõttes üle skännima ja proovima tunnetada asju, mida seal päriselt olemas ei ole. Ma katsun endale aega anda, et õppida aru saama, kas tegemist on päriselt sümptomiga või ärevuse tembuga.
Ravimite, vitamiinide ja toidulisandite infolehtede väga põhjalik lugemine - ja hiljem nende kõrvalnähtude paaniline kartmine ning endale ettekujutamine.
Mul aitas: Lihtsalt mitte neid lugeda. Jah, nad on sinna lugemiseks kaasa pandud, aga kui suur on tõenäosus, et ma selle infolehe pärast ei hakka nohurohtu või arsti poolt välja kirjutatud ravimit võtma ja viskan selle hoopis ära?! Mul on valida, kas ma võtan rohtusid ärevusega või ilma ärevuseta. Täna valin ma viimase.
Ühele lihtsale olukorrale vähemalt kümne pahaendelise lõpu mõtlemine - näiteks poodi minek. Äkki juhtub kodus midagi sel ajal kui ma ära olen. Äkki on poes mingi hull relvaga vend ja mina olen lihtsalt valel ajal vales kohas. Äkki kaob mul tänu ajuvähile, mille olemasolust ma teadlik ei ole, poes mälu ära ja ma ei oska enam koju tagasi minna. Äkki kukun ma lihtsalt kokku ja suren ära ja keegi ei tea mida mu laibaga peale hakata. Äkki mind röövitakse ära ja tapetakse ja siis vedelen ma kuskil põõsas veel kolm päeva. Äkki jään ma auto alla. Äkki murran ma jalaluu. Äkki-äkki-äkki...
Mul aitas: Ma mõtlen siiani mingeid olukordi ette ja mängin läbi. Mingit täiesti suvalist vestlust või kuskile minekut. Olen seda alati teinud, aga lõpud ei ole enam sellised, nüüd on nad realistlikud ja ma pääsen reeglina suurema vigastusteta. Siin vist aitasid mind ravimid ja oma mõtete analüüs, et kui tõenäoline see siis on, et mind just täna neerudoonoriks röövitakse.
Hirm, et mul tekib ärevus - ka need hetked, kui ma oleksin võinud tsillida ja oma pidevalt ketravat aju puhata, ketrasin ma hoopis seda, et äkki hakkab mul kohe jälle halb. Eriti tegin ma seda siis, kui olin juba tervenemise poole teel. Ma kartsin, et äkki tekib mul jälle paanika ja äkki ei saa ma jälle sügavalt hingata. Äkki olen ma ikkagi haige. Äkki suren ma kohe ära ja äkki kukub mulle taevas pähe. Äkki-äkki-äkki...
Mul aitas: enda tegevuses hoidmine ja jällegi enda peas kordamine: "Minu kinnismõtted ei ole mitte kuidagi päris eluga seotud." Tihti mõtlesin ma ka, et las ärevus tuleb, ma luban tal tulla... ja juba see mõte rahustas mind.
✧・゚
Sellist ärevuse nime nagu depressiivne terviseärevus mulle keegi diagnoosinud ei ole, aga ma ise nimetan seda nii. Kui ma küsisin psühholoogilt, mis mu diagnoos on, siis ütles ta, et perearst on paberile kirjutanud "muu ärevus". Depressiivne terviseärevus panin ma oma ärevusele ise nimeks, sest psühholoogi visiitidega sai mulle selgeks, et minu ärevus on kombinatsioon ärevusest ja sünnitusjärgsest depressioonist.
Viimane on aga pikem jutt. Tegelikult ei olnud mul sünnitusjärgselt midagi viga, ma olin (ja olen) maailma rõõmus ja tore ja õnnelik noor ema. Mu kõige-kõige suurem soov sai teoks, ma sain lapse. Siinkohal pean ma aga liikuma Mia sünnist viis aastat tagasi, kui ma hakkasin üldse beebit tahtma. Kohe nii väga tahtsin, et mõnikord isegi nutsin selle pärast. Hahha, nimetame seda siis nii, et ma olin raseduseelses depressioonis, mille ravis turvaline suhe ja rasedaks jäämine. Mu suurim soov täitus, aga see tolleaegne ärevusesegune depressioon on olnud mu naha all ikkagi vaikselt talveund magamas.
Päris esimesed ärevushäire episoodid tekkisid mul Portugalis elades, mul oli probleeme unega ja ma ei suutnud keskenduda. Ma pidutsesin liiga palju ja nägin end tihti oma enda elu kõrvaltvaatajana. Sel ajal ma oma ärevusele liiga palju tähelepanu ei pööranud, ma ei teadnud, mis see on, mis mind muretsema paneb või ärevaks teeb. Mäletan sellest ajast ainult ühte väga selget ärevuse episoodi, ma seisin oma ühikatoa koridoris oleva suure peegli ees, olin üleni higine ja vaatasin oma kaela ning kurku püüdes kindlaks teha, kas kõrivähki on võimalik välise vaatlusega kodus tuvastada.
Siis kui ma Eestisse tagasi kolisin läks kõik justkui ülesmäge, aga ma pidutsesin edasi, töötasin ja käisin kahtlastes baarides, lõpuks võtsin koolist paberid välja. Tutvusin inimestega, kes mulle head ei teinud. Mul ei ole olnud sel ajal küll palju tõsiseid suhteid, aga nad olid kohutavad. Täis vaimset vägivalda, usaldamatust, üksteisele ära tegemist, ähvardusi.... See kõik tegi mu väga õrnaks, veel ärevamaks ja iseendale täiesti võõraks inimeseks. Näiteks ei olnud mul üksi olles õhku hingata, mul võis tekkida paanika näiliselt täiesti mõttetu asja pärast. Lõpuks olin ma täiesti pilbasteks ja otsustasin, et ei taha endale enam ühtegi meest. Aga nende pilbaste vahel oli minu sees ka teine suur paanika sellepärast, et mul ei olnud meest, sest ma tahtsin väga last saada.
Nii ma siis olin - üksi ja õnnelik. Tugev ja oma vabadust nautiv noor naine.
Tegelikult peast segi, paanikas, hirmul. Ma kogesin kahel korral luupainajat, ma nägin üsna tihti unes, et keegi tahab mind padjaga ära lämmatada ja ma ei saanud öösiti hingata. Ma unustasin end duši alla seisma ja ühte punkti vahtima. Ja ükskord seal seistes, otsustasin ma, et põgenen ära. Haha, mitte sel samal sekundil, aga ma otsustasin, et hakkasin endale välismaal tööd otsima. Uurisin võimalusi kuskil soojas kohas majutuse eest sulasena tööd teha. Ma tahtsin lihtsalt Eestist minema saada, sest mulle tundus, et ma ei saa siin hakkama. Ma tundsin, et ma ei suuda enam tugev olla, aga siin, oma lähedaste keskel murduda ma ka ei julgenud. Ma lihtsalt ei saanud, ma olin ju tugev, vapper ja alati positiivne Mari. Mari, kes rääkis kõigiga juttu, tegi nalja ja oli kõiges käpp. Mari, kes meeldis kõigile, sest oli ilus, muretu ja sõbralik.
Ma vajasin paaniliselt uut algust.
Üsna kiiresti leidsin ma töö Indias. Sain lepingud ja kõik muu, pidin veel vaid allkirjad alla panema, et asi kindel oleks. Aga vahetult enne selle töö leidmist sain ma tuttavaks Silveriga, ta oli kummaline ja äratas minus väga suurt huvi. Ja siis kohe tuli mul ka sõpradega autoreis Poola. See oli ja on mu elu üks parimaid reise! Sel reisil olin ma just see, kes ma muidu sundisin end igapäevaselt olema. See kõik tuli seal nii loomulikult ja otse südamest. Ma olin vaba, rõõmus, päriselt muretu ja nii õnnelik. Ma oskasin lõpuks ka üksi olles õnnelik olla, ma õppisin selle selgeks ühe nädalaga koos oma parimate sõpradega kuskil Poolas, mingis pära-karu-mustikametsas telkimas olles.
Indiasse ma muidugi tööle ei läinud, Silveriga pipardasin ebatavaliselt kaua. Ta kohtles mind küll väga hästi ja tähelepanelikult, aga ma ei suutnud teda alguses üldse usaldada ja see usaldamatus ei olnud nii, et äkki ta on samal ajal kellegi teisega vms, aga just nii, et äkki raiskab tema ka mul jälle paar aastat ära ja siis olen ma ikka lõpuks üksi, õnnetu ja ilma lapseta. Olin ma ju just omandanud ka kõrgeima oskuse üksi olemist nautida ja ma ei tahtnud ka seda oskust enam kunagi kaotada. Ja ma ei ole seda siiani teinud, ma arvan, et ei ole end mitte kunagi elus nii vabana tundnud, kui nüüd.
Nii.
Silver veenis mind oma heades kavatsustes ja ta oli nõus mulle välja ütlema, et tahab minuga last. Me kolisime kokku, Silver ravis mu ärevust ulatades öösiti vett ja paludes, et ma kiirabi kutsimisega ootaks. Ta rääkis minuga ja küsis küsimusi, istus öösel üleval ja silitas mu selga. Ta pikutas minuga keset ööd külmal põrandal ja tegi hingamisharjutusi ning lihtsalt kallistas siis, kui tundus, et just ja ainult seda on mul hetkel vaja. Me saime koos kõik kontrolli alla. Ma tundsin end armastatuna, turvaliselt ja hästi. Aeg läks ja ma jäin rasedaks ja meie elu omandas veel ilusamad, veel suuremad mõõtmed. Mul ei olnud enam mitte ühtegi öist ärevuse episoodi ja ma arvasin, et olen terve.
Nii, ja nüüd jõuamegi otsapidi eelmise aasta maikuusse, kui mu isa suri. Ta oleks kohe kuuskümmend saand, ta oli näiliselt terve mees. Jah, ta oli neli aastat kaine olnud endine alkohoolik, aga südamega tal väidetavalt varasemaid probleeme ei olnud. Me saime hästi läbi ja suhtlesime nende viimase nelja aasta jooksul väga tihti, meil tekkis hästi tore sõbrasuhe. Ta ei ole mind kunagi isana kasvatanud, aga ta oli oma elu viimased neli aastat mu väga hea sõber. Ja mu hea sõbra surma põhjus on südame seiskumine. Pärast isa surma ei antud mulle aega eriti ka hinge tõmmata ega leinata, täpselt nädal hiljem suri mu emapoolne vanaisa. Vanaisa oli haige ja juba mõnda aega haiglas arstide valve all. Me teadsime, et ta ei ela enam kaua. Aga et ta veel nii vähe elab, seda me ka ei teadnud.
Siis jõudis kätte uus nädal ja uue nädala vahetuseks kutsusid meie Budapesti sõbrad meid endaga Szentendresse. Rääkisin sellest Silverile, aga lisasin, et ma ei taha kuskile minna, sest arvan, et ka sel laupäeval sureb keegi ära ning ma ei taha siis külas olla, kui mulle sellest teada antakse. Ma mäletan siiani, mis näoga Silver mind vaatas. Pärast paari sekundit ütles ta mulle aga, et ma olen 32 aastane ja kaotanud terve elu jooksul 4 lähedast inimest. See teeb, et statistiliselt sureb minu elus keegi väga lähedane umbes iga 8 aasta järel ja see, et keegi kolmas ka nüüd kohe jutti läheb on ikka väga-väga-väga ebatõenäoline. Ma pidin seda asja küll natuke seedima, aga ütlesin sõbrannale, et me läheme. Meil oli nii tore ja ma tean, et kodus oleksin ma kell kuus hommikul ärganud ja oma telefoni jõllitama hakanud. Jah, laupäeva hommikul kella üheksa ajal, enne telefoni kätte võtmist, käis jõnks mu kehast läbi küll, aga õnneks ei olnud mitte keegi mulle helistanud.
Siis vahepeal oli muidugi ka koroona lokkama hakanud ja mina hakkasin endale ise pealtnäha täiesti suvaliste haiguste diagnoose panema. Ma guugeldasin, leidsin erinevate haiguste erinevaid sümptomeid ja kulgemislugusid, skännisin oma keha ja tihti avastasingi, et mul on just niisugune sümptom täiesti olemas. Just siis räägiti ka meedias ka pereemast, kellel avastati soolevähk, ja öeldi, et tal ei olnud enne muid sümptomeid, kui ainult kõhu korinad. Ka minu kõht hakkas korisema ja ma ei suutnud enam uinuda, sest kartsin seda haigust nii väga.
Paralleelselt jälgisin ma ka Paljas Porgand Instagrami ja sain sealt sisendi, et rasestumisvastane spiraal on paha ja et ma rikun sellega terve oma elu ära. Üsna kiiresti hakkasin uskuma, et jah, see spiraal ongi kõiges süüdi. See on süüdi, et ma ärev olen, sest hormoon ajabki meid naisi ju hulluks, ja paks olen ka, sest see ju teeb kõiki paksuks ja kõht valutab, sest kellelgi ju valutas ja neid näiteid oli veel ja veel ja veel ja veel ja ma tundsin, nagu ma kannaksin enda sees pommi, mis võib küll kohe-kohe plahvatada, aga samas on ka võimalus, et see lihtsalt mürgitab mind hästi aeglaselt.
Ühel hommikul ärkasin üles ja teadsin, et ma pean laskma selle kuradi spiraali eemaldada. Õnneks pidurdas Silver mu hoogu ja ütles, et ma esmalt lihtsalt arstiga konsulteeriks. Rahunesin ja tegin seda, spiraal jäi sel korral alles, aga mu viha selle vastu oli ainult ajutiselt lahtunud. Ma jälgisin Porgandit edasi ja kui temal mingeid huvitavaid asju minu keha toimimise kohta öelda ei olnud, siis asendas teda Dr. Google. Ja jah, ma väidan seda, et nende kahe koha kaudu infot saades kasvas mu ärevus kordades suuremaks, kui ta oleks ehk muidu olnud. Minus tekkisid kinnisideed ja hirmud, sest mulle demonstreeriti pidevalt ja ühekülgsete argumentidega näiteid. Ma ei taha siinkohal öelda, et seda kontot ei tohiks jälgida või guugeldamine annab ainult vale infot, neis mõlemas on ilusad pildid ja killuti ka kasulikku tõde, aga kui sul endal või su lapsel, on kalduvus terviseärevusele ja puudub piisav allikakriitilisus, siis saab see haigus neist kahest kanalist ainult hoogu juurde.
Siis kolisime me Eestisse, mina olin täielik pundar ja mul valutasid kõik kohad. Ma lasin end põhjalikult läbi uurida. Ma lasin teha kõik võimalikud analüüsid ja ma sain alati vastuseks, et olen terve. Kõik on hästi, analüüsid on korras. Mida rohkem ma end uurida lasin, seda haigemana ma end tundsin ja seda tervemaks arstid mind tunnistasid. Mulle kinnitati, et ma olen terve, aga ma ei olnud. Lõpuks kui ma ringiga jälle günekoloogi juures tagasi olin, siis puhkesin ma nutma ja ütlesin, et ta peab selle spiraali mu seest välja võtma, sest mul on tekkinud kinnisidee, et see on kõigis mu hädades süüdi. Arst lohutas mind, võttis spiraali välja, soovitas perearsti juurde aeg panna ning lasta end psühholoogi juurde suunata. See oli esimene kord, kui ma tunnistasin kõva häälega endale ja arstile, et ma vist tõesti mõtlen kõik need haigused ise välja. Ja ma nutsin. Lihtsalt nutsin. Arsti juures nutsin ja kodus nutsin veel. Järgmisel päeval läksin perearsti juurde ja tulistasin talle ka kogu loo välja ja nutsin veel. Ja siis veel natuke.
Ja siis hakkas kõik ülesmäge minema.
Päriselt ülesmäge, ma sain antidepressandid ja ravikuuri psühholoog Liis Teesaare juures. Ok, talle nutsin ka veel natuke. Temaga oli hea rääkida ja ma sain enda kohta hästi palju uusi asju teada, aga kõige enam hindan ma seda, et ta õpetas mulle, kuidas aru saada, millal asi käest ära minema hakkab. Ma saan juba vaikselt aru, millal lähevad minu mõtted selliseks, et ma neid enam ise ei juhi ja millal ärevushäire mu mõtlemise üle võtab. Ma hakkasin ärevuse episoode endale üles kirjutama, teen seda siiani, kui alguses sain ma mõnikord isegi päeva kohta kaks-kolm kirjet, siis nüüd juba paar kuud on üks kirje iga paari nädala tagant.
Ma ei muretse enam oma tervise pärast paaniliselt, aeg-ajalt tuleb seda vana tunnet peale küll, et tegelikult me ju ei tea, mis mu sees toimub ja tõesti, kõik võib olla. Aga ma olen leidnud endas mingi tasakaalu ja rahu, ma olen õppinud uuesti elu usaldama ning elan mõttega, et ükskõik, mis tuleb, ma võitlen ja saan hakkama. Kui mul on ärevusest tingitud sümptom, siis olen ma selle sümptomi ümber tavaliselt juba terve haigusloo koos matusemuusikaga välja mõelnud. Kui mul on päris sümptom, siis käsitlen ma seda oma peas selle ühe valu aistingu või tundena, mitte terve endale ise pandud diagnoosina.
Minu igapäevased vahendid oma vaimu hoidmiseks:
- Hommikune külm dušš - parim ja terveim algus mu päevale. Värske ja väljakutsuv. Kohe hommikul on linnuke kirjas.
- Enda eest hoolitsemine - jalgade raseerimine, pea pesemine, maskid, koorijad. Kui ma nende asjadega ei tegele, siis tean, et olen teel tagasi alla.
- Hingamine - ma teen nii, et õhtul enne uinumist voodis või pärast trenni matil pikutades panen oma käed kõhule ja moodustan näppudest ümber naba südame. Ja siis hakkan ma hingama. Alguses hingasin viieni ja tagasi üheni. Nüüd juba kahekümneni ja tagasi üheni. Ma hingan nii, et mu kõht liigub, mõtlen ainult oma kõhule ja sõrmedele ja hingeõhule, nad kõik koos moodustavad selle südame. Kui mingi muu mõte pähe tuleb, siis ma vaatan seda mõtet, aktsepteerin ja löön ta minema. Piltlikult öeldes on mõtted nagu pallid, mis minu poole tulevad. Ma püüan nad hetkeks kinni, aga vikan kohe tagasi sinna, kust nad tulid. Täna olen ma juba üsna tubli hingaja ja mõtteid tuleb aina vähem, ma tunnen, et pärast seda harjutust on mu pea puhas ja tühi.
- Raamatute lugemine - võimalus väga lihtsate vahenditega end oma elust välja lülitada ja lasta oma ajul puhata. Soovitan ka mitte ärevatel inimestel.
- Päeviku kirjutamine - ma panen kirja suvalt ja palju. Lihtsalt sõnu, vihaseid lauseid. Armastust. Ükskõik, mis mu seest välja tuleb, kõik saab kirja, miski ei ole vale ega õige. Ma isegi ei loe neid tekste, kui vihik täis saab, siis rebin selle katki ja viskan ära.
- Ma kuulan ja usaldan oma perearsti ja psühholoogi.
Psühholoog kordas mulle pidevalt, et ärevus on hea ja vajalik, inimene ei saa ega tohi sellest päriselt vabaks saada. See aitab meil ohte tajuda ja aru saada, kui on õige hetk jooksu panna. Kui miski enam meis ärevustunnet ei tekita on midagi vähemalt sama katki, kui siis, kui tunneme ärevust igal pool ja alati. Mina olen oma ajule enam-vähem juba selgeks teinud, et päris iga nurga taga ei varitse mind katastroofiline oht. Ma luban ärevusel tulla, ma ei pressi vastu, ma tajun seda ja asun vajadusel temaga väitlusesse.
Ja lõpetuseks.
See jutt siin ei ole universaalne ärevuse ravimise õpetus. See on minu kogemus ja minu lugu. Kui sa tahaksid midagi täpsustavat küsida, siis kuulan, kui sa tahaksid mulle oma lugu rääkida, siis kuulan ka. Hahha, kui sul on endal ka terviseärevus, siis tuli sul võib-olla hoopis seda kõike lugedes hoog peale. Sorry selle eest, aga äkki paned sa just sellest tingituna endale nüüd perearsti juurde aja kirja.
Mina arvan, et kõige tähtsam on esimene samm, esimene appikarje, esimene kord, kui sa oma probleemi kellelegi kõva häälega välja ütled. Karjud. Nutad. Ükskõik kuidas, aga ütle see välja.
Ole musi ja hoolitse oma vaimu eest! 👻
♡
Nii aus ja avameelne, aitäh Sulle selle eest!
ReplyDeleteKuidas Sa otsustasid, millise psühholoogi juurde minna? Ma käisin Tallinnas järjepidevalt sessioonidel, aga nüüd Tartus elades ma pole suutnu valida endale inimest, kelle juurde minna. Mul on olnud ka halbu kogemusi teismelisena, seetõttu olen üsna ettevaatlik psühholoogi valikul. Samas tean, et mul on seda väga vaja taas. Aega on möödas juba liiga palju ja liiga palju on jõudnud juhtuda.
Ja aitäh sulle selle tagaside eest! ♡ Mina lihtsalt läksin esimese juurde, kelle perearst mulle pakkus. Olin enne ka lugenud erinevaid halbu kogemusi psühholoogide kohta, aga otsustasin olla ise avatud ja mitte teda guugeldada ega endas eelarvamusi tekitada ja jäin väga rahule.
DeleteAitäh, sain oma ärevusele palju leevendust seda lugedes �� mainin, et mul on ka teisi sümptomeid ja eks ikka igaüks tunneb, et just MINUL on see kõige hullem ärevus... ja ravimatu ärevus �� (minu puhul)
ReplyDeleteHetkel olen samuti 6 kuud umbes olnud AD vaba ja loodan, et ei pea naasma tagasi rohtudele, sest on beebi nr 2 soov. Mul samuti 5 aastane kodus ning esimesed meeletud ärevushood said alguse just peale sünnitust...ei teadnud kuhu põgeneda ja mida teha (ärevus kestis nädalaid) Sain siis oma esimese AD kuuri (kõige hirmsam episood elus, peaaegu igaöö EMO-s ja ei suutnud isegi enam rääkida, pea tühi tunne) kuid tulin kiirelt kenasti välja (võõrutus oli ka leebe) kuniks uue töökohani. Sain kiirelt aru ja võtsin uuesti kuuri peale ning taastusin umbes nädalaga ja võtsin 6 kuud. Nüüd peale võõrutust pole üldse inineseks saanud... koguaeg negatiivsed mõtted kuigi ise väga positiivne inimene ja väga seltskondlik...õhtused hirmud, imelik viha valdab teatud hetkedel, hulluks minemise hirm (ilmselt alla surutud emotsioonid) kuid mis inimesed me oleksime kui me ei tunneks tundeid eksju �� mind aitab tänaseks näiteks õhtune mediteerimine, panen äppi käima ja 15min hiljem on parem, kuid endiselt arvan, et see jääb alatiseks, hirm ärevuse ees, et seda ei saada kontrolli alla vms, sest ma olen siiamaani sõnatu olukorrast peale lapse sündi, et jooksin emode vahet, konsulteerisin arstidega ja ise värisesin 24/7 ja oksendasin, süda puperdas, ebareaalsus tunne jnejne kuid kõik laiutasid käsi kuniks Tartu emos üks naisterahvas oskas öelda millega võib olla tegu. Kuid õnneks sain selle kenasti kontrolli alla �� lihtsalt see hirm jääb alati...sest ärevusel&ärevusel on vahe. On need millega saab oma mõttejõuga toime tulla ja on need, mis võtavad võimust nädalateks, sa juba ärkad ärevusega... või on asi minus, et olen tänaseks teadlikum ja oskan end hoida��♀️ loodan, kuid ärevust tuntakse ka selle all, et meie sees on karikas millestki täis saanud ja see on keha moodus seda vabastada. Mind hirmutati väga emodes esialgu, et milleks ärevus võib kulmineeruda, südamerütmi häired, minestused, krambihood (viimane on ka tuttava tuttaval ette tulnud ärevusest tingituna) �� ma ei pea seda hirmutamist isiklikult õigeks. Inimene, kes pistab rinda ärevusega siis talle ei saa öelda, et ära paanitse, ära muretse või muidu juhtub nii!
Ühesõnaga hea lugemine ning eriti tore, et Su kaaslane õieti käitus ja Sind sel hetkel mõistis! ��
Alati on hea lugeda positiivseid kogemusi, loodan, et kui sellest ka ise välja ronin siis saan anda teistele juhiseid, nõuandeid ja muud vajaliku sellega toine tulemiseks. Tuult tiibadesse! ��
Küsimärkide asemele on mõeldud " :) " vabandan!
DeleteKui kaua sa rohte tarvitasid ?ja millal tundsid et paremaks läheb?
ReplyDeleteTegin pool aastat kuuri, paremaks hakkas üsna kiirelt minema, mul ei tekkinud AD kõrvalnähte.
Delete