Minu vestlused egoga, külm vesi ja Ita Ever

Nii. Nüüd tahan ma sulle reklaamida külma vee võlu ja rääkida sellest kõigest, mis see mu ellu juurde on andnud. 

Karastama hakkasin ma vaikselt juba 2018 aasta lõpus, Mia oli väike ja ma tundsin, et ei suuda end enam vannis keetmas käia. Ma vajasin midagi millega end ergutada-turgutada ja vist ka mingit lihtsat viisi endale väljakutsete esitamiseks. Mul oli peas idealiseeritud idee soojast vannist, vahust ja lõõgastumisest- tegelikult see aga kurnas mind ja viis energiat hoopis ära, mitte vastupidi. Pikemalt mu esimestest sammudest ja mõtetest saad lugeda siit

Ma ei saa öelda, et olen kõik need vahepealsed päevad külma vett nautinud ja armastanud, ma ei saa väita, et igal hommikul (ükskõik, mis kell see siis minu jaoks on) oma keha rõõmuga sel kombel äratanud olen, aga ma saan öelda, et olen seda teinud. Isegi, kui ma ei ole seda rõõmuga teinud, olen ma selle ära teinud ja linnukese kirja saanud. Tänaseks võin ma öelda ka, et ma tõesti näen ja tunnen tulemusi. 

Seda pean ka ütlema, et Ungaris sain ma juba suht hästi joonele ja ei tundnud oma kehas enam eriti tihti tõrget, aga novembris Eestisse kolides! Huh, juba mõte oma harjumuse siin kliimas edasi kasvatamisest tundus esmalt košmaar. Aga ma olin järjepidev, lugesin Wim Hofi raamatud ja jäin endale kindlaks. Alguses oli vastik, oli külm ja oli tahtmine loobuda. OLI.

Mina teen nii, et ärkan üles ja lähen pesema. Hahha, esimene osa on lihtne eks?! Pesen end leige veega, ajaga on ka mu pesemise vesi natuke jahedamaks läinud, liiga soe vesi kohe üldse ei sümpatiseeri enam, ka vannis mitte. Pea pesen alati soojapoolse veega puhtaks (Eneli ütles, et peab pesema soojaga) aga loputan jaheda kuni täiesti külmaga. Nii, alguses siis pesen end leige veega ära, teen protseduurid ja kui kõik lõpuks valmis on, siis keeran vett jahedamaks ja jahedamaks ja siis külmaks. Mina keerangi ta tavaliselt kahe nõksuga täiesti külmaks, alguses poole peale, siis täitsa põhja. Täiesti külma vee all olen umbes 30 sekundit. Sellest piisab enese värskenduseks ja ka vee külmuse ja voolavuse heade omaduste tunnetamiseks. 

Neil hommikutel, kui ma ei taha seal vee all olla, vestlen ma oma egoga, see on mu ego, kes arvab, et see vesi on ebamugav või liiga külm või nagu lõikaks. Ma lihtsalt mõtlengi, et ego ära karda, see vesi teeb sulle ka head ja korraga ei olegi nagu asi enam nii hull, ego kuulab mind. Ja muide, see egoga rääkimine aitab päris paljude teiste asjade puhul ka! Ja ma nüüd ei mäletagi, kas ma sain selle nõksu Wim Hofi käest või kuskilt mujalt... aga see vist ei olegi kogu asja juures oluline. 

MEGA oluline on minu arvates aga see, et armas proua Ita Ever teeb väga sarnast asja, aga tema vestleb külma vee endaga. Ja jah, ka tema karastab end igapäevaselt ja vaadake seda naist! Kas on keegi, kes ei tahaks olla tema moodi! Huh ja siin pean veel välja tooma ka Ita parima tsitaadi: "Ära vihasta. Ainult vaata ja imesta!" Vot, selle kirjutasin ma enda alateadvusesse eriti suurte tähtedega, täpselt oma elu moto "Mida külvad, seda lõikad" kõrvale. 

Huh ja pärast jooksmist, pärast trenni, matka või pärast randa ma lausa ootan, et saaksin seista voolava, jaheda ja värske vee all ja tunnetada oma keha, treeningu pinget lahkumas, mustust alla voolamas. See on üks parimaid tundeid maailmas!

Mida külm vesi mulle andnud on:

  • kohe hommikul on üks linnuke kirjas
  • ja väga-väga hea tuju garanteeritud!
  • mu käed ja jalad ei külmeta enam (mõju tekkis umbes poole aastaga)
  • ma ei karda külma (jah, mul on vahepeal külm, aga ma ei karda enam seda tunnet)
  • mu ärevus on taandunud
  • ma olen õppinud oma keha paremini tundma
Sel suvel alustan ma ka väljas ujumisega ja viin selle sujuvalt edasi sügisesse ning talve. Mul on nii raske uusi harjumusi juurutada, aga kuna olen taliujumise vastu juba ikka väga-väga pikalt huvi tundnud ja selleks hoogu võtnud, siis usun endasse ja tean, et teen selle sel aastal ära! 

Ma tõesti armastan vett, eriti seda külma!



Kommentaarid