Mu ema vana armas kleit

Meil oli täna Fashion Revolutioni naistega kokkusaamine ja meid kokku toonud organisatsiooni auks oli dress code mõni armas, vana (ja väärikas) teiseringi või vintage ese. Ja lihtsalt vahemärkusena ütlen, et meil on Instagramis käimas ka vintage ja eelnevalt armastatud rõivaste kuu, ehk kui sul on midagi sellist, siis kindlasti jaga ka ja märgi ära @fash_rev_est


Nii ja mina panin endale selle päeva auks selga Tallinna Moemaja triibulise suvekleidi. Jep, selle ülemisel pildil, kahjuks mul värskemat fotot sellega ei ole. Ema arvas, et selle kleidi ostmise aasta oli 1987. Ta ostis selle kesklinnas asunud Tallinna Moemaja poest ja mäletab, et kandis seda kindlasti juba esimesel septembril samal aastal ja muideks, ootas ta siis juba ka mind. 

Ja hommikul seda kleiti selga ja tädi Sirje samal aastal Šotsist ostetud kõrvarõngaid kõrva pannes hakkasin ma mõtlema sellele, et kas minust jääb ka Miale midagi. Kas ma jätan midagi alles ja kas mu asjad üldse peavad vastu, kas nad on piisavalt kvaliteetsed? Äkki müün ma ikka kõik väärtusliku ja tähendusrikka liiga kergelt maha? 

Aga ma ei taha omada. 

Ma ei taha olla sentimentaalne või tarbeesemetesse liialt kiindunud. Jah, ma armastan kõiki oma riideid ja olen neist iga eest väga tänulik, aga ma tunnen vahepeal kuidas asjad mind ahistavad ja siis tahaksin ma lihtsalt kõik ära anda-müüa-või-ma-ei-tea-kuhu-viia... samas ma ju tahaksin, et Miale minust ka midagi sellist jääks... Et ta saaks kolmekümne aastasena panna selga midagi, mida mina just nüüd kannan, et ta helistaks mulle, nagu mina oma emale, ja päriks, kust või millal see asi ostetud on... ja siis ta mõtleks, et kui lahe, et tema ema kandis seda noorena. Minu noor ema (mind ootav ema) on saanud tänu sellele kleidile kuidagi eriti käega katsutavaks ja päriselt olemas olevaks. Kas pole sul ka raske teinekord ette kujutada, et su ema on ka kunagi väga noor olnud?

Läksin sentimentaalseks jah. Hahha, ikkagi pudel nullmulli hinge all juba. 

Enam ma endale ise vintage või liiga eriliste riiete ostmist ei luba, mulle meeldivad hinges väga suured geomeetrilised kujundid, lillemustrid, plisseerid, õlakud ja viigid, aga kahjuks on mul kogu selline kraam kappi seisma jäänud. Ma armastan kanda lihtsaid riideid ja pigem ühevärvilisi, või siis mitte liiga värvilisi. 

Vot, juurde ma osta midagi ei taha, aga need mõned vanad ja väga väärikad ning mulle hästi sobivad esemed hoian küll alles nii hästi ja nii kaua, kui vähegi saan. Kannan neid armastusega ja ehk jääb neist veel üht-teist ka Miale edasi anda. ✧・゚





Comments