Mu elu parim otsus ehk miks ma enam alkoholi ei tarvita

Jah, mu elu parim otsus on see, et ma lõpetasin ära alkoholi tarvitamise. 

Okok, eks neid häid otsuseid on veel tehtud ja õigem oleks sõnastada vist nii, et see on üks mu parimaid elukvaliteeti tõstvaid otsuseid viimasel ajal. Viimati (liig)tarvitasin ma alkoholi (mis oli valge vein) eelmisel aastal juuni alguses Haibas paari sõbrantsiga piknikku pidades. 

Pikem vahe oli muidu minu ja alkoholi suhtes ainult siis, kui Miake mu kõhtu pesa tegi ning hiljem ka teda rinnaga toites. Aga ka siis hakkasin pikemate toitmise vahede ajal veini lonksama. See tundus mulle kui inimõigus ja eluliselt oluline asi, mitte lihtsalt lonks mingit jooki, nagu see tegelikult olema oleks pidanud. Ei, ma ei joonud end purju, aga ma vajasin seda lonksu.

Lisaks sellele vajadusele või tundele, et ma tahan, sest ma võin ja saan ja pean, hakkas mind pisitasa ka see segama, et alkoholi joomine sai mulle ise kui tegevuseks. See ei olnud enam kõrvaltegevus. Välja mindi kokse jooma ja sõbrannad kutsuti külla veinitama... õlle kõrvale võeti snäkid ja pudel mulli avati sünnipäevaks. See tüütas mind, aga teisiti nagu ka ei osanud. Ikka oli lõbus vines olles maailma asju arutada ja naeru lagistada, ma üldse ei eita. 

Ja mu elus on ka väga lahedaid seiklusi olnud, mis oleksid tõenäoliselt ilma alkoholita välistatud, sest kes siis ikka kaine peaga tänavalt leitud kodutut koera ühikasse smuugeldada üritab (tsau Kaija :D) või keset linna purskkaevus ujumas käib. Kaine peaga ei kannata lennujaamas 16h lendu oodata või maailmas rännates terve öö hommiku saabumist oodata, et siis sooja randa magama minna.... seiklusi on olnud ja suuremat osa neist ma ei kahetse ka, aga on ka väga lolle lollusi ning eluohtlike tegusid tehtud, mis oleksid võinud olemata olla küll.


Lisaks kõigele eelmainitule tekkisid mul ajaga ka mega-mega-mega kohutavad pohmellid. Appi, mis pohmakad ikka ühel kolmekümne aastastel inimesel olla võivad!!!! Oleks siis nii olnud, et mul ainult pea valutas, mul kadus pohmakatega reaalselt eluisu ära ja ma oksendasin. Oksendasin ohjeldamatult. Ja ma ei saanud magada, ega ka üleval olla. Täna olen ma muide kogenud mõne pikema (aga alkovaba) peo järgselt väga sarnaseid sümptomeid ja tean, et pidutsemine ise (vali muusika, kaua üleval olemine ning melu) on üks minu ärevuse päästik. Ehk kui kogu sellele kompotile ka alkohol juurde liita, siis ongi see tulemus, mida ma korduvalt kannatasin, vägagi ootuspärane.  

Ma olen ise kunagi vaadanud viltu inimestele, kes alkoholi ei joo. Olen mõelnud, et nad peavad ikka omajagu veidrad olema ning et tõenäoliselt on neil mingi lapsepõlve trauma või probleem seoses alkoholiga. Täna mõtlen ma, et päris haige ikka, mul endal oli probleem. Probleem, et ma üldse tundsin vajadust kellegi eluvalikuid hukka mõista ja olgem nüüd enda vastu aus, ka probleem just selle sama alkoholiga. 

Jah, ma ei maganud mülkas ega olnud kodutu, aga ma liigtarvitasin alkoholi väga pikalt. Lugesin kunagi kuskilt, et seda joomist nimetatakse gray-area drinking ehk siis eesti keeles halli ala joomine. Meie, halli ala alkohoolikud, ei vasta tavalistele alkoholismiga seostatud kriteeriumitele, me tuleme oma eludega ideaalselt toime ja oleme igati asjalikud, aga näe, joome törts liiga palju lihtsalt. 

Miks ma seda sulle räägin? Sest äkki tunned sa enda selle loo mõnes osas ära ja mõtled, et ehk peaksid ka elus uue ja (kasvõi natuke) kainema lehekülje keerama. Ja olgu selgituseks veel ka lisatud, et ma ei ole alkoholi vihkaja või mul ei ole põhimõtet, et ma ei joo enam elu sees ühtegi tilka. Mulle on ok, kui sina jood, kui Silver joob ja kui alkoholi tarvitatakse. 

Ma maitsesin klassiõhtul Mari koksi ning olen võtnud Silveri õllest lonksu, sest lihtsalt tahtsin maitsta ning kord kui olin õuest tuppa tulles reaalselt luuni läbi külmunud tõmbasin pool pitsi viskit alla. Hahha, ja iga kord kui autos klaasipesu vedeliku lõhna tunnen tuleb mul tekiila isu peale, AGA ma tunnen, et ei taha end enam kunagi purju juua. 

Mul ei ole seda vaja, sest ma ei oska alkoholi juua, samas hindan väga inimesi, kes oskavad ning teevad seda (vähemalt enamasti) kultuurselt ning nautides. 

Mina ei osanud, nii et lõpetasin. 

Ole musi ja näe, jälle lasin su endale nii lähedale, et ise ka ei usu.




Comments