Elus olemise tunne

Viimastel päevadel olen mõelnud palju oma koha üle oma elus. 

Just, oma koha üle oma enda elus. Mõni päev näen, et olen liider, teisel päeval on tunne, nagu lohiseksin lubadusest lubaduseni, kohustusest kohustuseni ja et täidan lihtsalt igapäevaselt kalendrisse või to-do listi kirja pandud eesmärke. 

Kas tead, neil päevadel kui ma seda viimast teen, ei tunne ma, et olen oma elus õigel kohal, ma ei tunne elus olemise tunnet ega seda, et ma juhin ise oma elu, sest ma tahan ja saan seda teha. Jah, ma teen eranditult asju, mida armastan, aga ma ei oska protsessi nautida, ma tahan, et asjad tehtud saaaksid, et nad võimalikult kiiresti tehtud saaks ja ma kohe sügelen seda kergendust pakkuvat linnukest märkmikku tõmbama, et see pagana to-do list juba lüheneks. 

Ma ei olnud sellest elus olemise tundest veel hiljuti üldse teadlik. Või noh, ma ei tunnetanud seda, ei mõelnud sellele. Jah ma olin elus, ma olin õnnelik, ma tegin asju ja elasin täiel rinnal, aga ma ei osanud seda tunnet tunda. Ma ei osanud seda ära tunda ega tõlgendada. 

Nüüd ma küll mõtlen sellele üsna palju ja katsun kõike tunnetada, oma elu ise juhtida, lihtsaid asju nautida, mitte alati midagi enamat või teistmoodi tahta, aga kas ma nüüd päriselt oskan seda imelist tunnet igapäevaselt tunda, tunnustada ja teadvustada? Ma ei tea ja ma ei usu, aga ma arvan, et olen sellele oskusele lähemal kui kunagi varem.

Minu arvates on elus olemise tunnet kahesugust. 

Üks, mille kutsub esile surmahirm ja teine, mis tekib kohal olles, pisikesi asju nautides ja justkui tähtsusetut tähtsustades. Seda esimest, surmahirmuga seonduvat elus olemist tundsin ka Iirimaal Ameerika raudteega sõites. Jah, ma päriselt kartsin, jah, see oli puhas hirm oma enese elu pärast... Ma ei mõelnud Miale, ega oma kohustsutele, oma soovidele, oma unistustele. Ma tahtsin lihtsalt elus olla ja ma tahtsin, et see 2 minutit lõppeks. Kui see lõppes mõtlesin ma et vauuu, see oli hull tunne, see oli võimas tunne, see oli HEA! 

Sama eufoorilise ja hea tunde annab ka jääkülmas vees käimine, külmast ei teki see nii tugevalt, aga samas see vahetus on imeline ning tekitab värskendava restardi, sa oled iga oma keharakuga kohal. Ja seda teist elus olemise tunnet ehk kohalolu on ka palju lihtsam ja mõnusam igapäevaselt tunda. 

Näiteks tundsin ma seda täna, kui olin klassiõega hüvasti jätnud ja tõuksiga Pirnist koju vuhisesin. Ma lihtsalt olin ja tundsin, et hea on koju jõuda, aga hea on ka koju teel olla. Ma tundsin seda siis, kui bussist maha jäin. Ma olin pettunud ja mõtlesin et jamaaa, ma pean nüüd kakskümmend minutit uut bussi ootama AGA ma tundsin, et olen elus. Ma tunnen seda tunnet üksi kohvikus ja raamatut lugedes, ma tunnen seda Mia juukseid pestes ja metsas jalutades. Mida rohkem ma seda tunnen, seda rohkem tahan ma seda tunda.

Ja mida rohkem ma sellele mõtlen seda enam seda tunnet tunnen. Miks kohale jõudmisega kiirustada, kui ka rännak võib meeldiv olla. 

Huh, minu sees elab vist üks väike melanhoolne filosoof, kes tahab aeg-ajalt välja saada, aga jah, just seda ma sulle täna, sel kaunil teisipäeval, öelda tahtsingi. 

Ole elus! 

NB! Mul on täna raamatuklubi teine kohtumine ja olen megamegamega elevil! ✧・ﾟ

♡