Ma elan Muumimaal

 Jah, me elame Muumimaal. 

Tead kuidas mul on? Mind on alati aeglased ja uimased inimesed natsa (või natsa rohkem) närvi ajanud. Noh, mitte nad ise, vaid see uimasus. Ma siis lihtsalt teen parem ise kõik asjad kiiresti ära, kui ootan, et keegi aegamisi tulemini jõuaks. "Tasa sõuad, kaugele jõuad" ei ole minu jaoks kunagi teemas olnud. 

Noh, välja arvatud kümmet kilti joostes, siis kinnitan ma endale, et aeg ei ole tähtis, distants on. 

Aga see on erand. Kindel erand, mis kinnitab reeglit.

Aga ükskord käisin ma Kosmose pokes söömas ja lihtsalt ei suutnud sealset teenindust ära imestada. Ausalt ma mõtlesin, et ma saaksin ise viis korda kiiremini terve saali teenindatud, joogid toodud ja söögid valmis... see oli aegluse tippude tipp. Kirjutasin siis sellest ka oma instas (et kõik timm ja toit hea, aga no teenindus niiiiiiiiii aeglane) ja seal kirjutas mulle sellele storyle vastuseks armas Monika, et ta käib seal kohvikus väga tihti ja et see koht on nagu Muumimaa. Mõnikord on teenindajad nii reipad, et ei saa arugi, kui toit lauas, söödud ja hüvasti jäetud ning teinekord võtab iga asi kauem (või natuke veel kauem) aega... 

Esmalt ma lihtsalt muigasin ja mõtlesin, et nii lahe võrdlus. 

Aga tead, see võrdlus jäigi minuga. 

Ma sain sellest vastusest täiesti uue maailmavaate, mida ma nädalavahetusel (mitu kuud hiljem) avastasin, et pidevalt avardan... Ma vaatan inimesi ja ei mõtle, et appi, miks nad ei võiks seda asja juba nii ja teisiti JA KIIRESTI ära teha/öelda. Ma lihtsalt enam ei mõtle nii. Ja ma tšillin. Jah, ma tšillin, sest Muumimaal on vaja tšillida ja võtta kõiki tegelasi just sellistena nagu nad on. Mõni on natuke tige, teine armas, kolmas aeglane ja neljas naljakas... nii on. 

Veel. Olen juba ammu mõelnud, et tahaksin rohkem Muumimamma moodi olla. Ja tänu sellele teooriale olen ma Mammaks olemisele jälle sammukese lähemal.

Ela ka Muumimaal!



Comments