Ma lihtsalt heietan ja tead, mul vahepeal (üsna tihti) lihtsalt veab!

Eile rääkisin Kristile, et lugesin oma blogi ja igatsen kirjutamist. Ta ütles, et kirjuta iga päev 20 minutit, võta see aeg ja vaata, kas hakkab jälle jooksma. Nüüd ma panin siis kahekümne minutilise taimeri käima ja tegin arvuti lahti. 

Ole valmis üheks segaseks, heietavaks ja tänulikkusest pungil postituseks. 

Tänane hommik oli mulle nii raske. Ma olen väsinud, pikutaks ja loeks ainult raamatuid... AGA KOHE ON JÕULUD ja meie pere selle aasta jõulupidu toimub (juba traditsiooniliselt) meil. Tahtsime küll sel aastal selle maale või Haapsallu kupatada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ja siin ka note to myself, et ma täna töölt oma sinna laenatud toolid tagasi koju tooks :D

Kingitustega on õnneks klaar, Mia (kõige tähtsam) kink on olemas ja ootab pakkimist, lisaks kingin oma armsatele veel mõned tilk! tooteid ja oma käsitööd. Käsitööst pikemalt ehk pärast jõule Instas, tahan sellest väikese reelsi teha, aga ei luba midagi, sest ma juba olen kord selline, et plaane meeldib teha, aga kui tegemiseks läheb, on tihti entukas juba raugenud. 

Kas ainult mulle tundub, et ma kirjutan seda postitust veidi nukra võnkega?

Ok, teemavahetus.

Detsembri alguses käisin Eneli juures brunchil ja ta rääkis, et käis kuskil seminaril ja seal küsiti kohe alguses, et kas on grupis keegi, kes tunneb, et tal pidevalt veab. Eneli on üks neist, kel pidevalt veab ja seal seminaril oli üks selline veel. Ja ma mõtlen, et mina olen ka üks neist õnnelikest inimestest. Ma pole kindel, kas ma oleksin seda seal grupis julgenud tunnistada... ma vahepeal olen veidrates kohtades väga tagasihoidlik ja siis kuskil mujal lihtsalt plahvatan julgusest. 

Aga jah, ühesõnaga ma ka pidevalt tunnen, et mul veab ja Eneli sõnade kohaselt tähendab see, et ma olen päriselt hea inimene. Ma olen südamest tänulik, sest tegelikult on mu pea teinekord ikka suslik-mõtetest pungil :D aga jah, ma arvan, et üldises plaanis olen ma hea, sest minu elu peamine moto on TEE TEISTELE SEDA, MIDA SA TAHAD, ET SULLE TEHAKSE. Ja see seab juba väga ranged piirid. Ma ei räägi inimesi taga, ma tahan näha nende tegude taha. Ma usun, et igas väga heas inimeses on halba ja halvas head. Ma üldiselt armastan inimesi ♡ 

Kiired näited vedamistest eelmisel ja sel nädalal: 

• Jalutasime Eliniga koeraga ja just rääkisime rahast ja ma võtan maast viieka. See on mul kusjuures juba lapsepõlvest nii, et lihtsalt jalutan ja leian raha. Ja ikka viiekaid ja suuremaid ka, mündid tavalisemad.
• Ma kirjutan ise kutsatoidu maaletoojale, et väikest koostööd saada ja pärast mu esimeste piltide nägemist on nad valmis veel me varusid täiendama ja koostööd jätkama! Kusjuures ka seda pean ma alati õnneks ja vedamiseks, kui mõni mulle kingitusi ja raamatuid saadetakse või koostööd pakutakse! Ka peale pea viit aastat tunnen end alati erilisena, kui see juhtub ♡ 
• Ma tegin juba kooliajal pildid Kristi New Rustic brändi kottide loomisest ja need avaldatakse ajakirjas "Käsitöö".
• Ma arvan, et mul on koroona, AGA EI OLE IKKA! Muide pole kunagi olnud ka, ootan juba, et mind laborikatseteks ära röövitakse.
• Ma lähen Roccasse tipptunnil ja kõige mugavamas kohas tagurdab auto välja, et mulle parkimiskoht vabastada.
• Ma scrollin Audentese fuajees aeglaselt kõndides telefonis ja järsku peatun ning selja tagant tulev mees koperdab mulle otsa ja ei vihasta vaid naeratab ning ütleb, et pole midagi ja ilusat õhtut. Katsun edaspidi rohkem serva tõmmata.

Ja neid näiteid on veel ja veel, kus ma tunnen, et asi pole nagu selles, et ma vaeva näen või midagi ise teen, head asjad lihtsalt juhtuvad... osad väiksemad, teised suuremad... ja mõnikord tunnen ma isegi, et ma pole tegelt seda kõike ära teeninud. Aga ma võtan selle kõik avasüli ja suuuuuuure tänuga vastu. 

Kakskümmend minutit sai läbi. Panin uue taimeri ja lugesin siiani kirjutatud teksti üle. Ok, otsin pildi ja avaldan.

Ole musi ja aitäh sulle, kui siia lugema juhtusid. Äkki kirjutan lähiajal isegi veel ♡ 

♡