Okseralli

Olime Miaga haiged.
Mina tõsisemalt, õnneks Mia veidike kergemalt.
Üleeile õhtul peale õhtusööki tundsin ühtäkki meeletut väsimust, ning sellist tunnet, nagu oleksin terve maailma ära söönud ja nüüd ei tule selle seedimisega toime.

Mõtlesin korra, kui olin Mia magama pannud, et kirjutan siia veel midagi aga pea oli paks ja hakkasin aru saama, et päris korras kõik ei ole. Läksin ka magama.

Paar tundi maganud, ärkasin meeletu iivelduse peale. Teadagi mis sellele järgnes - okseralli. Olin veel rõõmus, sest enesetunne oli korraga nii hea. Ja nii sain rõõmustada vahelduva eduga kella neljani hommikul. Paha-paha ja ökk-ökk ja jälle hea.

Midugi mu suure sagimise ja edasi-tagasi käimise peale ärkas ka väike Mia ülesse, kes ka vapralt oma isa süles mu suurt vaatemängu kella kaheni jälgida jaksas. Siis murdis väsimus ka tema. Silveri vist juba enne aga ega temalgi midagi teha ei olnud, kui väike boss otsustas minu toetuseks üleval joriseda.

Kella neljast hakkas ka Mia oksendama, õnneks kokku vaid kolm korda. See, et ka laps on nüüd nakkuse saanud pani mu väga muretsema. Ja mida ikka sellises olukorras tehakse, kui ei julgeta googeldada, helistatakse emmele. Ohh, nii hea on kui keegi räägib Sulle rahulikult, et ära muretse ja joo ise vett ja anna lapsele vett, kui veel paar tundi nii, siis kutsuge kiirabi jne. Teadsin ju tegelikult seda kõike ja Silver rääkis ka sama aga ema kinnitus kinnitas, et toimetan õigesti.

Terve pühapäeva magasime Miaga maha. Ärkasime, olime tunnike üleval ja seejärel magasime kaks tundi. Sellise tempoga sai päev kiirelt mööda ja ka haigus üle magatud elatud.

Magamisega jätkasime ka esmaspäeval. Ka see päev möödus üsna kiirelt.

Tänaseks, teisipäevaks, on mul küll veel silmeall suured sinised kotid ja õue veel ei tihka minna aga tunne on juba täiesti inimese moodi. Veits positiivset ka, selline tunne on nagu haigus oleks ka mõned sentimeetrid puusadelt kaasa võtnud. Always look at the bright side!

Mina ka juba suht tervena aga veel väga nõrgana

Mia ja Silver juba päris rõõmsad