Eluõied

Viimesel kuul olen üsna palju kokku puutunud teiste inimeste lastega. Nende hoidmine on nagu kodu mängimine, mina olen mitmelapselise pere ema.
Ja ma olen õnnelik kui olen seda mõne tunni või pävea. Ka nädala.
Aga edasi.

Ok, enda lastega oleks ikka natuke teisiti.
Oma lapse väljasülitatud söök ei ole ju nii rõve ja kaka ka justkui ei haise nii palju.
Aga siiski.

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, austan ja hindan väga naisi, kes on tahtnud kahte, kolme, nelja või teab veel kui paljut last.
See on suurepärane!

Ei. Palun mitte valesti aru saada, kõik need lapsed kellega kokku olen puutunud on imetoredad.
Väike Aileene mängib ennastunustavalt kõik pikad kolm tundi kui emme eemal on, loeme raamatuid ja mängime legodega. Kui aeg-ajalt tuleb emme isu peale, siis vaatame multikaid, tantsime või näksime midagi.
Suuremad, Lisbeth ja Kristjan, meisterdavad paberist terve arvutisüsteemi ja on vaheldumisi transformerid ja ninjad, samalajal enesele lõputult uusi supervõimeid välja mõeldes. Seejuures võtavad nad alati ka väikse Mia mängu ja arvestavad temaga.

Imetlen neid lapsi, kes oskavad mängida ja suudavad välja mõelda nii lahedaid asju. Nad oskavad anda mänguasjadele uued funktsioonid ja kasutada kõike enda ümber mängumaana.
Mia käib siiani ringi rõngastorni rõngad ümber käe ja päästab oma kahuritega maailma.

Mul on hea meel, et mu lapsel on sellised sõbrad ja sugulased.

Aga tagasi selle juurde, et ma olen ühe lapsega rahul ja õnnelik ning ei plaani rohkem lapsi saada.
Kas sul (kui sul on lapsi muidugi) oli ka nii, et kui olid rase, siis küsiti, mitu last siis kokku tahaksid?
No siis fantaseerisid, et ehk kaks-kolm ikka.
Vastuseks tuli selline mühatus/naer, et sünnita ikka see kõigepealt ära, siis vaata edasi.
Ok.
Ma kohe mõtlesin, et see on mingi trikiga küsimus.

Nii, siis said selle lapsega suure hädaga kätte ja siis keegi küsis, et noh tahad veel lapsi?
Ma kohe, et vist aitab.
Või et, .. kas jälle trikiga küsimus?
Muidugi on, vastus on ju, et las see saab aastaseks, küll siis tahad.

Ok, ma saan aru, et on olemas viisakusväljendid mida suurema süvenemiseta paugutatakse.
Aga sellisel teemal? Kui küsid küsimuse, siis kuula vastust ja austa seda vastust.
Vastasel korral ei saa ma lihtsalt aru miks üldse sellist küsimust esitada.

Ja veel. Kas see on vale, kui naine ütleb, et ta ei taha üldse lapsi?
Ei ole ju.
Aga miks siis kõik (jep, ma tean, et üldistan) arvavad, et naisel on vale öelda, et ta ei soovi lapsi saada.
Või pigem, kellel on õigus küsida teise inimese käest, et miks sul lapsi ei ole või miks sa lapsi ei taha? Miks peab inimene vastama vastuseid milles ta ehk ka ise kindel ei ole või kui on siis miks peab ta arvestama ausa vastuse puhul küsija halvakspanuga?

Mõtted ja soovid võivad ju muutuda. Ja kui ei muutu ei ole ka midagi katki ju.
Üks teeb kaheksa last, teine teeb ühe või ei tee ühtegi.

Täna vastan mina, kui keegi küsib, kas on plaanis veel lapsi, et mine tea.
Võib-olla, kunagi.

Ja võib-olla tahamegi kunagi ja siis teemegi.

Hetkel olen õnnelik ühe lapse ema.
Suurepäraste sõbrannade ja õe lastega, keda aeg-ajalt hoida.

♡