Haibakas

Olime Miaga kaks päeva Haibas minu ema juures. Haiba on selline pisike küla Kernu Saue Vallas ja võiks öelda, et seal ei ole mitte midagi. Nii pisike on. Aga tegelikult. Tegelikult on seal väga palju. Haibas on kultuurimaja ja noortekeskus. Seal on pisike pood mida putkaks kutsutakse ja nagu Reelika naljaga ütleb, et putkas ei maksa mitte ükski asi alla euro. Seal on veel laut kus on palju vasikaid ja kasse ning mille odöör kevadeti terve küla "üle ujutab". Veel on seal maisi- ja kanepipõllud ja marsa isegi sõidab sinna. 

Mis on veel Haiba juures oluline on see, et pea iga ruutmeeter selle küla keskusest on mulle oluline. Kõikjal on midagi mis miskit head meenutab. Seal on kohad kus kunagi sõpradega kogunesime ja aega veetsime. Ühe koha nimi on näiteks "Anton aia taga". Me käisime tihti hängimas ka vana elektrimaja teisel korrusel "Särtsukas", nagu me seda ise kutsusime. Ning klubi lähedal kuuskedes või Intsu keldris.

Eile peale tüdrukutega Haibas jalutamist tuli mulle nii palju asju meelde, näiteks mu esimene mobiiltelefon Nokia 51-10. Ma arvan, et veetsin selles vähemalt sama palju aega kui hetkel oma nutitelefonis. Toksisime smse ja mängisime ussimängu. Ja siis kui tulid polüfoonilised helinad, siis tellisime neid endale TV kava viimaselt leheküljelt. Kõik rajad ja lõhnad ja asjad on Haibas ikka samad, aga palju väiksemad. Nagu ikka tundub, kui suureks saada. Ma hakkasin korraks nii väga meie vana kampa ja muretut maailma taga igatsema, et oma nostalgitsemise taustaks võisin kuulda isegi mängimas oma lemmiklugusid Vennaskonna või JMKE repertuaarist. Veel tulid mulle meelde mu Tehase Teksamüügi alt laienevad teksad ja üks parfüüm, mille nimi oli Love. See oli mingi noorte/laste lõhnade sari aga ma ei suuda selle brändi nime meenutada.. äkki oli midagi nädalapäevadega vms. Aga seda lõhna mäletan ma hästi ja tunneksin selle ära kui kunagi elus seda veel tundma peaksin. 

Tunnid pliksidega läksid väga kiiresti. Jutustasime palju, lastest ja reisimisest. Elust, olust ja kõigest muust. Kella üheks pärastlõunal oli Mia nii väsinud, et jäi mul mu ema maja ees süles magama. Mina hakkasin toas kõiki ilusaid pilte läbi vaatama mis me sügisestes lehtedes sahistades tegime. Meelika ja Reelika lähevad nüüd Ameerikasse, Liis ja Mirke läksid Kernu tagasi ja meie Miaga tulime ka Tallinna ära. Aga nii tore, et meil on Haiba, mis meid aeg-ajalt ikka kokku viib ja vanu asju meenutab. 

Olulisi vanu asju nagu sõbrad, lapsepõlv ja seda, et mõned inimesed on lihtsalt minu inimesed isegi siis kui neid teinekord väga pikalt ei näe.

Au revoir and good luck!

♡