Veel veidi Kreetat
Ega tegelikult me palju ei teinud. Jah, võtsime mõlemad Silveriga ühe hoolitsuse spas ja Silver käis ka á la carte õhtusöögil hotelli restoranis. Pidime sinna algselt kõik kolmekesi koos minema aga otsustasime, et ei hakka Miat sellega koormama ja et meist üks saab minna. Mina loobusin vabatahtlikult ja nagu pärast selgus, siis ei jäänud ma millestki ilma ka. Oli ikka päris halb olnud. No ma ei tea, vist usun oma abikaasat, kuigi ta on kohati veidi kriitilise meelega selle osas mis sööki-jooki puudutab. See selleks.
Jalutasime ka, palju jalutasime. Iga päev pea kümme kilomeetrit. Mia, nagu ka piltidelt näha, jalutas suurema osa neist kilomeetritest Silveri kukil. Mul sääremarjad siiani veits krampis, ikka mäest üles ja mäest alla. Hahhhaa. Ise selline jooksu naine eks. Vaatasime kasse, maju, lilli ja loodust. Kanu keset linna ja kive mererannas. Otsisime uusi teid, et mitte minna ja tulla sama rada mööda. Sõime jäätist ja tervitasime kohalikke. Jutustasime, vaatasime üksteisele silma.
Selline vist peabki olema üks puhkus. Kõige kallimatega ja tehes ainult seda mis meeldib või mida viitsid. Ja kui midagi ei viitsi teha, siis midagi ei tee ka.
Kojulennust ma parem ei hakka pikalt kirjutama. Kui kasutada ühte sõna, siis on selleks ÕUDNE. Ei, Mia oli väga tubli, lihtsalt Kreeklased ja nende järjekorrad ja passimine ja uimerdamine ajab sellises asutuses nagu lennujaam megalt närvi. Tean, et tead. Aga oleme kodus. Ja lend ise läks hästi, mis siis, et lennuk oli paras parsa ning meid oli eraldi lennuki otsdesse algselt istuma pandud ja kõigele lisaks ostsime lennukis eriti lögad friikad kuue euri eest. Hea oli koju jõuda ja kodus on nii hea olla!
Silveril on jäänud veel üle kuu aja puhata. Mina hakkan Miat rinnapiimast võõrutama. Tõotab tulla stressirohke see võõrutusravi aga eks näis. Aa ja auto saime ka müüdud, kohe esimesele huvilisele. Tervitan siinkohal kõiki, kes ei pidanud paljuks mu müügikuulutust jagada.
Ja üldse soovin kõigile, et leiaksid ka võimaluse perega reisida ja uusi kohti näha ning avastada. Ega ei peagi ju kaugele minema ja palju tegema. Lihtsalt tihti õpetab reisimine meile üksteise kohta palju, ja iseenda kohta veel rohkem.
Jalutasime ka, palju jalutasime. Iga päev pea kümme kilomeetrit. Mia, nagu ka piltidelt näha, jalutas suurema osa neist kilomeetritest Silveri kukil. Mul sääremarjad siiani veits krampis, ikka mäest üles ja mäest alla. Hahhhaa. Ise selline jooksu naine eks. Vaatasime kasse, maju, lilli ja loodust. Kanu keset linna ja kive mererannas. Otsisime uusi teid, et mitte minna ja tulla sama rada mööda. Sõime jäätist ja tervitasime kohalikke. Jutustasime, vaatasime üksteisele silma.
Selline vist peabki olema üks puhkus. Kõige kallimatega ja tehes ainult seda mis meeldib või mida viitsid. Ja kui midagi ei viitsi teha, siis midagi ei tee ka.
Kojulennust ma parem ei hakka pikalt kirjutama. Kui kasutada ühte sõna, siis on selleks ÕUDNE. Ei, Mia oli väga tubli, lihtsalt Kreeklased ja nende järjekorrad ja passimine ja uimerdamine ajab sellises asutuses nagu lennujaam megalt närvi. Tean, et tead. Aga oleme kodus. Ja lend ise läks hästi, mis siis, et lennuk oli paras parsa ning meid oli eraldi lennuki otsdesse algselt istuma pandud ja kõigele lisaks ostsime lennukis eriti lögad friikad kuue euri eest. Hea oli koju jõuda ja kodus on nii hea olla!
Silveril on jäänud veel üle kuu aja puhata. Mina hakkan Miat rinnapiimast võõrutama. Tõotab tulla stressirohke see võõrutusravi aga eks näis. Aa ja auto saime ka müüdud, kohe esimesele huvilisele. Tervitan siinkohal kõiki, kes ei pidanud paljuks mu müügikuulutust jagada.
Ja üldse soovin kõigile, et leiaksid ka võimaluse perega reisida ja uusi kohti näha ning avastada. Ega ei peagi ju kaugele minema ja palju tegema. Lihtsalt tihti õpetab reisimine meile üksteise kohta palju, ja iseenda kohta veel rohkem.
♡
Comments
Post a Comment