Lapsega lennukis
Kui oled ka väikese lapsega lennanud, siis tead seda mis tunne on laps süles lennukisse kõndida. Sa tead hästi mis tunne on mööda seda pikka koridori oma kohta otsida kõigi silmad sulle ja lapsele suunatud. Inimesed hoiavad hinge kinni ja paluvad mõttes, et sa nende lähedale end istuma ei sätiks, sest laps ju röögib kindlalt terve tee. Siis jõuad oma kohani. Sinu istekoha ees paneb naine eriti ilmekalt endale klappe kõrva ja mees ohkab pilku uuesti ajalehte suunates. Üks noorem kunstripsmetega naine pööritab lausa silmi ja pobiseb midagi enda ette. Tekib tunne nagu sul peaks häbi olema, et lapsega üldse lennukisse julged astuda. Muidugi hoiad sa ise ka hinge kinni, sest sa ju ei tea veel kas laps otsustabki terve tee röökida või hoopis normaalse inimese kombel magada, süüa ja raamatuid vaadata. Seda lihtsalt ei tea sa mitte kunagi ette.
Nii palju on meilt uuritud seoses meie hiljutiste lendamistega, et kuidas Mia vastu peab. Ja kõigile ma ütlen, et hästi. Samal ajal mõttes kolm korda üle õla sülitades. Jah, siiani on Mia kõik oma elu 8 lendu suht otsast lõpuni maha maganud ja skeptilistele kaasreisijatele tõestanud, et mõni väike laps lendab nii, et kellegi kõrvad ja närvid ei pea kannatama. Meil on temaga kindlasti vedanud, selles ma ei kahtle. Aga natukene teeme ka ise teadlikult ära.
Näiteks valime me alati varahommikused lennud. Muidugi võimalusel. Sest nüüd kui me jõuludeks koju tuleme lendame päeval. Näis kuidas läheb. Väga oleksime tahtnud varast lendu aga jätsime piletite ostmise nii viimasele minutile, et enamus pühade-eelseid lende oli juba välja müüdud. Võtsime mis alles oli.
Kui jätkulend ajab Mia unegraafiku sassi ja meil on vaja, et ta magaks juba näiteks kolme tunni pärast uuesti siis otsime lennujaama mänguväljaku ülesse ja seal jooksutame teda nii, et endal ka võhm väljas. Ikka treppidest ülesse ja liumäest alla. Vups pallimerre ja pallimerest välja. Las hüppab, jookseb, ronib, möllab nii palju kui auru on. I know suht tüütu aga tüütum on see kui tal lennukis liiga palju energiat on. Nüüd kui Budapesti lendasime, siis olime Münchenis kolm tundi. Tegime Silveriga nii, et üks taidleb Miaga ja teine saab ringi jalutada või lihtsalt pingil puhata. Ausalt, me olime ise mega väsinud, sest äratus oli hommikul kell 4.15 ja lennukis kummalgi magada ka ei õnnestunud. Aga pingutus tasus end ära, sest peale kolme tundi lennujaamas jooksmist ja mängimist magas Mia juba enne kui lennuk jõudis õhku tõusta.
Ja siis kui ta juba magab on vaja seda und kaitsta nii hästi ja kaua kui võimalik. Kõrva peale sätime alati tekikese ja see kelle süles ta magab ei tohi liigutada. No kui siis hästi vähe. Las sureb käsi ära või hakkab jalg surisema. Kui Mia lennukis magab on kõik muu teisejärguline ja väljakannatatav.
Lisaks kuhjame oma käsipagasisse raamatuid, snäkke ja mänguasju. Alati panen kotti ka ühe päris uue mänguasja, sest see hoiab tähelepanu endal jupp maad kauem kui mõni kodust kaasa võetud asi. Ma tean, et see võib tunduda ära ostmisena ja laps võib hakata suuremaks saades eeldama, et lennates saab alati uue asja. Aga ausalt ei huvita ja mul ei ole kahju vaikuse eest seda hinda maksta. Esiteks, sest lendamine ei ole igapäevane ja teiseks see mille ostan on tõeliselt odav. Näiteks viimati leidsin Selverist Iphone kujulise mängu. Tead küll, see kus pead nuppu vajutama ja siis rõngakesed lendavad vee sees orkide poole. Maksis killuke üle euro aga tegemist ja avastamist oli sellega raudselt üle poole tunni.
Kokkuvõttes tahan öelda, et ega me ju tõesti kunagi ei tea kuidas laps lennul käitub ja kuidas vastu peab. Eks see sõltub kellast, reisi pikkusest, väsimuse astmest, tujust, ilmast, kuu seisust ja veel ei tea millest. Ainus mis ise teha saame on natukene valmistuda ja rahu säilitada.
Ja ilma lasteta reisijatele tahan südamele panna, et ärge pööritage silmi, vibutage näppe või mõelge halvasti emadest-isadest kes ka tahavad maailma näha ja lennukis reisida. Lapsed on lapsed ja tihti ei ole nende tuju lennureisil vanemate teha, sest kui vanemad saaksid oma lapse tuju ise määrata ei oleks ju lisaks lennukile ka terves maailmas ühtegi jorisevat, virisevat või jalgu trampivat last.
Nii palju on meilt uuritud seoses meie hiljutiste lendamistega, et kuidas Mia vastu peab. Ja kõigile ma ütlen, et hästi. Samal ajal mõttes kolm korda üle õla sülitades. Jah, siiani on Mia kõik oma elu 8 lendu suht otsast lõpuni maha maganud ja skeptilistele kaasreisijatele tõestanud, et mõni väike laps lendab nii, et kellegi kõrvad ja närvid ei pea kannatama. Meil on temaga kindlasti vedanud, selles ma ei kahtle. Aga natukene teeme ka ise teadlikult ära.
Näiteks valime me alati varahommikused lennud. Muidugi võimalusel. Sest nüüd kui me jõuludeks koju tuleme lendame päeval. Näis kuidas läheb. Väga oleksime tahtnud varast lendu aga jätsime piletite ostmise nii viimasele minutile, et enamus pühade-eelseid lende oli juba välja müüdud. Võtsime mis alles oli.
Kui jätkulend ajab Mia unegraafiku sassi ja meil on vaja, et ta magaks juba näiteks kolme tunni pärast uuesti siis otsime lennujaama mänguväljaku ülesse ja seal jooksutame teda nii, et endal ka võhm väljas. Ikka treppidest ülesse ja liumäest alla. Vups pallimerre ja pallimerest välja. Las hüppab, jookseb, ronib, möllab nii palju kui auru on. I know suht tüütu aga tüütum on see kui tal lennukis liiga palju energiat on. Nüüd kui Budapesti lendasime, siis olime Münchenis kolm tundi. Tegime Silveriga nii, et üks taidleb Miaga ja teine saab ringi jalutada või lihtsalt pingil puhata. Ausalt, me olime ise mega väsinud, sest äratus oli hommikul kell 4.15 ja lennukis kummalgi magada ka ei õnnestunud. Aga pingutus tasus end ära, sest peale kolme tundi lennujaamas jooksmist ja mängimist magas Mia juba enne kui lennuk jõudis õhku tõusta.
Ja siis kui ta juba magab on vaja seda und kaitsta nii hästi ja kaua kui võimalik. Kõrva peale sätime alati tekikese ja see kelle süles ta magab ei tohi liigutada. No kui siis hästi vähe. Las sureb käsi ära või hakkab jalg surisema. Kui Mia lennukis magab on kõik muu teisejärguline ja väljakannatatav.
Lisaks kuhjame oma käsipagasisse raamatuid, snäkke ja mänguasju. Alati panen kotti ka ühe päris uue mänguasja, sest see hoiab tähelepanu endal jupp maad kauem kui mõni kodust kaasa võetud asi. Ma tean, et see võib tunduda ära ostmisena ja laps võib hakata suuremaks saades eeldama, et lennates saab alati uue asja. Aga ausalt ei huvita ja mul ei ole kahju vaikuse eest seda hinda maksta. Esiteks, sest lendamine ei ole igapäevane ja teiseks see mille ostan on tõeliselt odav. Näiteks viimati leidsin Selverist Iphone kujulise mängu. Tead küll, see kus pead nuppu vajutama ja siis rõngakesed lendavad vee sees orkide poole. Maksis killuke üle euro aga tegemist ja avastamist oli sellega raudselt üle poole tunni.
Kokkuvõttes tahan öelda, et ega me ju tõesti kunagi ei tea kuidas laps lennul käitub ja kuidas vastu peab. Eks see sõltub kellast, reisi pikkusest, väsimuse astmest, tujust, ilmast, kuu seisust ja veel ei tea millest. Ainus mis ise teha saame on natukene valmistuda ja rahu säilitada.
Ja ilma lasteta reisijatele tahan südamele panna, et ärge pööritage silmi, vibutage näppe või mõelge halvasti emadest-isadest kes ka tahavad maailma näha ja lennukis reisida. Lapsed on lapsed ja tihti ei ole nende tuju lennureisil vanemate teha, sest kui vanemad saaksid oma lapse tuju ise määrata ei oleks ju lisaks lennukile ka terves maailmas ühtegi jorisevat, virisevat või jalgu trampivat last.
♡
Comments
Post a Comment