Hingelt ära ehk ma ei tea mida ma teen

Ma ei saa hetkel üldse aru mida ma teen. Kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen. Ei, mitte kodus ei ole asjad korrast ära. Pere, lapse ja koduga on kõik suurepärases korras. Aga selle "midagi veel" asjaga on kohe väga pahasti. Lõin selle blogi kunagi selleks, et ma tahtsin end arendada kirjutamise ja sisuloome valdkonnas. Ma hakkasin uuesti raamatuid lugema ja sellest tekkis ka vajadus ise kirjutada. Piisavalt edev olen ka ja vähese privaatsusvajadusega samuti. Nii et miks mitte. 

Silver andis mulle suht samal ajal kui blogimist uuesti alustasin ka väga hea idee. Nimelt ma tundsin, et tahaksin end koolitada, harida, midagi uut õppida või kogeda. Ta ütles, et võta CVkeskus lahti ja lase fantaasial lennata. Mõtle, kes sa olla tahaksid, mis töö sulle meeldiks. Kuhu sa rõõmuga läheksid või mida teeksid ja hakka ennast ise selliseks koolitama-harima-lugema.

Nii ma tegin, või no vähemalt alustasin. Leidsin väga ägedad digiturunduse kohad. Aga minu jaoks oli tol hetkel blogimine kauge minevik ja sisuloome oli üks kindel eeldus töökohale kandideerimisel. Võib-olla tead, et ma Portugalis vahetusüliõpilaseks olles kirjutasin ka blogi. Selle ma muidugi oma elu raskematel aastatel kustutasin, sest jällegi oli madalseis ja kippusin minevikus elama. Nüüd on sellest kangesti kahju aga enam teha ei ole midagi. Lisasin eesmärkidesse blogimise kõrvale ka Google Analyticsiga tutvumise, LinkedIn profiili korrastamise, Photoshopi ja Illustratori põhitõdedega tutvumise ja veel mõned minu unistuste erialale nõutavad oskused. Pea aasta aega tagasi hakkasin ma suure hooga peale, nagu ikka oma asjadega. Blogist palju kaugemale küll kahjuks tolle hooga ei jõudnud. Ehk, midagi olen ma teinud, aga nagu eriti ei ole ka.  

Ma ei eita üldse, et mul on peast läbi käinud mõte, et äkki inimestele meeldibki mis mul öelda on. Ja võib-olla saan ajapikku veits feimi ja äkki isegi mõne tasuta asja... Äkki keegi jagab mu sissekandeid ja sealt saan veel uusi tutvusi ja mõtteid, millest kirjutada. Ja mis peamine, saan juurde inimesi, kellele kirjutada. Ja tavaliselt ongi kõik super, ma kirjutan rõõmuga. Ja tegelikult olen ma juba ka ühe pisikese tööpakkumise saanud seoses kirjutamisega. Mis on ju nii super fantastiline! See on ju see, mida ma soovin ja tahan teha. Ja sina ju loed hetkel mu blogi. Ja see peakski olema ju see, mille pärast ma kirjutan. Sina oledki ju see kellele ma kirjutan.

Ja nüüd äkki taban end mõtlemas, et kes ma enda arvates olen? Miks peaks kedagi üldse huvitama mis mul öelda on, miks peaks mingi võõras inimene kirjutama oma arvuti otsingusse marijaanus.com ja seda lehte lugema?  Aga mõni loeb, sest näen ju statistikat ja olen saanud tagasisidet. Võõraste kõrval loevad ka omad. Ja ka see on nii südantsoojendav. Ja nii hea tunne on see, kui keegi ütleb, et Mari, see mida sa kirjutasid on nii õige, ma tundsin ennast ära. Kui keegi ütleb, et tal on ka nii! Või et ma ajasin kedagi naerma, või motiveerisin. Või keegi lihtsalt paneb laigi mu Facebookis jagatud postitusele. See on lihtsalt nii kirjeldamatult hea tunne, et sellest on väga lihtne sõltuvusse sattuda.

Aga siis kui ma kirjutan teemal, mis on mulle endale oluline, nagu näiteks loomtestimata kosmeetika, on lugejate arv on võrreldes muude loba- ja titejuttudega pea kaks korda väiksem. Ning ma mõtlen, et ohhh, nii kahju, sest see on see koht, kus ma tahaksin, et mind kuulda võetaks. See on koht kus ma tahan motiveerida ja olla eeskujuks. Ja siis ma ütlengi iseendale, et see ongi ju minu blogi ja peangi kirjutama asjadest mis mind ennast kõnetavad. Ja asjadest, mis just mulle hingelähedased on. Küll jõuavad selleteemalised postitused ka õige sihtgrupini. Aga ikkagi piilun seda lugejate arvu ja hakkab natukene kurb.

Täna hommikul kuulasime hommikusöögi tasutaks podcasti "Hakkame tegutsema". Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Aitäh Silverile, kes mind maailma ja heade asjadega kursis hoiab, mind alati toetab ja motiveerib. Ma soovitan seda podcasti kuulata kõigil, kes tahaksid ise ka midagi teha ja kuskilt alustada. Areneda, õppida ja osata olla enesekindel, tekitamata endale aeg-ajalt küsimust: "Kes ma üldse enda arvates selline olen?".

Hea on kuulda, et tänastel tegijatel on ka alguses väga raske olnud. Need inimesed on ennast ise koolitanud ja õppinud. Neid kõiki ühendab suur kirg oma töö vastu aga ka kogemused ja oskus ei öelda, sest kunagi ei tohi ära unustada oma vajadusi, oma hinge ja selle toitmist.

Võtan end kokku ja hakkan oma unistuste nimel tegutsema. 

Ja kuulan oma südant. Ja vaistu.

♡