Siis kui Miale paha vaim sisse läks

Ilma naljata.

Kõik algas sellest, et me tunneme Miaga end täna juba palju paremini, ning ma otsustasin värske õhu hingamise eesmärgil temaga poodi jalutada. Jõudsime kenasti toidupoodi, ostsime kauba ära ja suundusime Rossmanni, et osta mähkmeid ja Miale homseks lennukisse natuke näksimist.

Rossmannis lubasin tal võtta selle pisikese lastele mõeldud käru. Esialgu lükkas Mia seda väga kenasti aga siis hakkas hoog suureks minema ja ma pidin aitama tal natuke käru juhtida. See ei meeldinud preilile muidugi üldse. Ta lükkas aina mu kätt ära ja proovis mul eest ära põgeneda. Okei, saime kuidagi hakkama.

Siis hakkas ta korvi pandud asju välja loopima. Sellega ei olnud ma kohe kohe üldse rahul ja suunasin talle kurja pilgu ning ütlesin väga konkreetselt, et need asjad peavad seal kärus olema. See muidugi väikest Miat ei kottinud, tema loopis ikka sama targalt asju välja.

Siis lõi mul punane tuli peas põlema ja mõtlesin, et peame siit hästi kiiresti minema saama. Korjasin kauba endale ühte kätte, teisega proovisin Mia käru suunata nii, et ta inimestele otsa ei sõidaks või riiuleid ei rammiks. Jõudsimegi suure surmaga kassani. Ladusin asjad lindile ja ütlesin Miale, et peame nüüd selle käru ära viima ja ennast riidesse panema. Sõnadest ta muidugi suurt aru ei saa kui tal selleks tuju ei ole ning ta hakkas käruga hoopis teises suunas sõitma. Haarasin kärust kinni ja viisin selle minema.

Ja siis läks lahti.

Mia viskas pikali. Silmad täitusid suurte pisaratega ja siis ta nuttis, röökis, huilgas, pöörles ning nühkis ennast vastu põrandat. Lasin tal korraks seal püherdada, sest minu kord oli maksma hakata. Peale natukest jauramist tundus mulle, et vist hakkab üle ka minema. Aga oh ei, kohe kui talle uuesti tähelepanu pöörasin tõmbas uuesti tuurid ülesse. Veel valjemini veel dramatilisemalt. Proovisin ta sülle võtta aga ei saa ju kurat, sest laps on nii lidus ja libe, et läheb käest ära. Proovisin kussutada, kallistada, rahustada, paitada. Mitte midagi. Jonn oli vägevam. Siis pakksin kiiruga oma 100 kompsu kokku ja mõtlesin, et topin ta vägisi riidesse. No seda on lihtsam mõelda kui teha. Lihtsam oleks tal olnud kõik riided seljast ära võtta. Kui sul laps on, siis tead kui õhukeseks ja voolavaks nad suudavad end teha kui hing jonni täis on.

Täiesti pekkis. Aga tead, ma jäin täiesti rahulikuks, ei tõstnud häält ega lasknud mitte kuidagi välimiselt paista kui närvis ma tegelikult olin. Seesmiselt ei teadnud ma, kas ma tahaks ka samamoodi põrandale viskuda ja röökima hakata, lihtsalt peatäie nutta või pitsi viina võtta. No ühtegi neist kolmest ma ei teinud. Hoopis kussutasin ja rahustasin edasi ja siis toppisin talle vägisi jope selga ja mütsi pähe.

Ja muidugi saime me mõlemad palju kurbasid ja kaastundlikke pilke. No ma ise arvan, et pigem oli inimestel minust kahju... Mõni tädi tuli mööda ja ütles isegi midagi. Ma ainult ei kujuta ette mida, sest ma ei tea mida ma ise sellises olukorras olevale emale ütleks. Tunnen kaasa oleks vist asjakohane. Aga ei tea ja ega mul ei olnud seal aega kellegagi rääkida või kaastundliku jutukest viisakusest kuulata. Pidin selle olukorraga ise toime tulema. Ja tulingi. Kui laps oli väevõimuga riidesse topitud, viskasin toidukotid kärru, korjasin Mia põrandalt ülesse ja hakkasin rämeda jonni saatel kodu poole jooksma.

Jah, ma sõna otses mõttes jooksin poest koju röökiv laps kaenlas. See oli nii kohutav kogemus. Aga vist iga ema saab seda poes jonnimist mingil eluhetkel tunda. C'est la vie.

Koju jõudes märkasin, et üks tuvi on meie rõdule lennanud. Näitasin teda Miale ja jonn oli nagu nupust välja lülitatud. Oh, vaikus, mu kõrvad vilisesid. Kallistasin Miat. Istusime pea 15 minutit akna juures ja vaatasime tuvi. Huvitav on ikka see emaarmastus. Ühel hetkel olen sisemiselt nii piiri peal, et käratada, vihastada ja ise ka hüsteeriasse minna ning siis sekundiga tunnen jälle, et ohh ma olen ikka nii õnnelik, et ta mul olemas on.

Aitäh härra Tuvi, sa päästsid päeva!

Meil oli eile "Las laps riietab end ise" päev ↑





Comments

  1. Oeh, mötlesid hetkeks minu peale ka selle köige keskel/pàrast :D

    Nii tubli oled! ❤

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul polnud aega seal kellegi peale mõelda, ainult et kiirelt minema saaks. :DD

      Delete

Post a Comment