Kuidas me Budapesti loomaaias käisime

Märtsikuine Lotte kool toimus Budapesti loomaaias. Kuigi ilmateade lubas vihmast pärastlõunat otsustasime siiski kella kümneks kohale minna.

Kokkuvõttes oli kõik väga vahva. Küll grupiga minek oli meile lihtsalt teadmine, et teised on kuskil samas loomaaias. Aeg-ajalt trehvasime neid, vahetasime paar sõna või lehvitasime kaugelt.

Mia ei oska veel hästi puuris või klaasi taga olevaid loomi vaadata ja seega ta ka tüdines ühe puuri taga seismisest kiiresti. Samas kui looma ja tema vahel ei olnud puuri ega klaasi siis ta kartis neid. Näiteks ninasarvik ajas ta peaaegu nutma. Ja kitsekesi keeldus ta paitamast.

Lõpuks hakkas mul nii külm (väljas oli 14℃), et isegi pildi tegemiseks ei tahtnud kindaid käest ära võtta. Mõtlesin, et küll tulen siia veel soojema ilmaga ka, siis pildistan rohkem. Ja mis ma nüüd avastasin on see, et minust endast ei olegi loomaaias ühtegi pilti. Ma ka ei tea kuidas see juhtuda sai.

Kokku vaatasime loomi, sõime pitsat ja jalutasime (i know, isegi nädalavahetusel ei anta mulle armu) üle kahe tunni. Hiljem kodus vaatasin loomaaia kaardilt, et me ei käinud isegi poolt kogu alast läbi aga õnneks on juba päris mitmel meie pereliikmel ja sõbral Budapesti lennupiletid taskus ehk see you soon, Zoo in the heart of Budapest.

Vihma ei hakanudki sadama.














Comments