Üldse ei viitsi jalutada
Ja ma olen alati olnud see, kes võib jala tööle, poodi, kohvikusse ja loomaaeda minna. Igale poole jala, vähem busse ja autosid. Rohkem tervist, samme ja värsket õhku.
Hetkel olen aga sundolukorras, sest võõrutan juba kolmandat nädalat Miat päevasest rinnapiimast. Hetkel saab ta minu piima veel vaid enne ööunne jäämist. Super ju! Ma olen meie saavutuse üle väga õnnelik, sest veel kolm nädalat tagasi arvasin ma, et me ei saa sellest tissindusest mitte kunagi lahti. Mida enam mina mõtlesin võõrutamisele seda rohkem tema klammerdus mu külge.
Ja tead mis on veel ebaõiglane. Kõik kellega ma räägin (või no paljud) ütlevad, et ah ma mõtlesin, et annan oma lapsele rinda nii kaua kui ta tahab. Aga näe, siis sai ta 12-14 kuuseks ja enam ise ei tahtnud. Aga mina. Mina tahtsin anda Miale rinda maksimaalselt aastaseks saamiseni. Aga täna kui mu laps on kohe aasta ja seitsme kuune olen ma endiselt imetav ema. Miks Mia ei ole veel otsustanud, et ta enam piima ei taha?
Aga tagasi jalutamise juurde. Meil on igapäevane rutiin. Ärkame, teeme toimetused, sööme ja siis läheme mänguväljakule või kohvikusse. Keskpäeva paiku panen Mia kärru ja hakkan jalutama. Jalutan ta magama. Siis kui on soe ilm siis jalutan Doonau äärde. Kui ilm on jahe siis jäängi jalutama ja jalutan poolteist kuni kaks tundi järjest. Ja nii juba fuckin' kolm nädalat. Telefonis olev Health äpp näitab kilomeetreid viie ja kolmeteistkümne vahel. Viis kilomeetrit saan siis kui Mia põhimõtteliselt kohe kärus magama jääb ja ilm on hea ehk suht harva.
Näiteks täna kõndisin ma 7.5 kilomeetrit. Õhtul mõtlesin, et läheks jookseks viieka veel peale ka ja siis mõtlesin hästi kiiresti ringi. Ma ütlen täiesti ausalt, ma ei viitsi. Ma ei viitsi, sest mul ei ole enam lõunal oma aega. Ja ma ei viitsi, sest ma jalutasin täna üle seitsme kilomeetri ja ma ei viitsi sest ma lihtsalt ei viitsi. Ok, no selles mõttes on mul oma aeg, et ma saan jõeääres raamatut lugeda või telefonis olla. Ma saan päevitada ja niisama mõelda aga magada ma ei saa. Ma tunnen väga lõunauinakutest puudust. Ja blogi ei saa ma kirjutada. Ja üldse tahaks rohkem lebos olla. Silver oli neli päeva ära ja ausalt, ma olin kõigil neil neljal päeval õhtuks täiesti kutu. Üksikemad, te olete super naised! Ma ei tea kuidas te seda teete. Ma ei tea kuidas mu enda ema seda tegi. Ja veel kahe lapsega.
Veel nädalakese plaanin teha seda jalutamise rallit ja siis teen esimese katse sellega, et panen Mia toas ilma tissita magama. Ma ei oota seda päeva, sest kardan, et ta lihtsalt röögib end magama. Või siis ei jää üldse magama. Aga iga asi omal ajal ja ette ei ole ju mõtet muretseda. Ja õnneks algab Silveril järgmisel nädalal puhkus ka. Koos on ikka toekam.
Aga head on ju ka selles jalutamises. Figuur kiidab ja ümbruskonna olen päris selgeks saanud. Märkan linna. Näen maju ja tänavakunsti. Juba tunnen teid ja äärekivisid. Tean kust saab kenasti läbi ja kus pean käruga liiklemiseks teise tee valima. Tean juba aknaid ja mõningaid koerajalutajaid. Aga ühte merihobu nikerdustega akent ei suuda ma enam ülesse leida. Ehk homme.
Ja ma ei hädalda enam, sest see jalutamine on ju ikkagi investeering tissivabasse tulevikku. Ja loodetavasti juba lähitulevikku.
Hetkel olen aga sundolukorras, sest võõrutan juba kolmandat nädalat Miat päevasest rinnapiimast. Hetkel saab ta minu piima veel vaid enne ööunne jäämist. Super ju! Ma olen meie saavutuse üle väga õnnelik, sest veel kolm nädalat tagasi arvasin ma, et me ei saa sellest tissindusest mitte kunagi lahti. Mida enam mina mõtlesin võõrutamisele seda rohkem tema klammerdus mu külge.
Ja tead mis on veel ebaõiglane. Kõik kellega ma räägin (või no paljud) ütlevad, et ah ma mõtlesin, et annan oma lapsele rinda nii kaua kui ta tahab. Aga näe, siis sai ta 12-14 kuuseks ja enam ise ei tahtnud. Aga mina. Mina tahtsin anda Miale rinda maksimaalselt aastaseks saamiseni. Aga täna kui mu laps on kohe aasta ja seitsme kuune olen ma endiselt imetav ema. Miks Mia ei ole veel otsustanud, et ta enam piima ei taha?
Aga tagasi jalutamise juurde. Meil on igapäevane rutiin. Ärkame, teeme toimetused, sööme ja siis läheme mänguväljakule või kohvikusse. Keskpäeva paiku panen Mia kärru ja hakkan jalutama. Jalutan ta magama. Siis kui on soe ilm siis jalutan Doonau äärde. Kui ilm on jahe siis jäängi jalutama ja jalutan poolteist kuni kaks tundi järjest. Ja nii juba fuckin' kolm nädalat. Telefonis olev Health äpp näitab kilomeetreid viie ja kolmeteistkümne vahel. Viis kilomeetrit saan siis kui Mia põhimõtteliselt kohe kärus magama jääb ja ilm on hea ehk suht harva.
Näiteks täna kõndisin ma 7.5 kilomeetrit. Õhtul mõtlesin, et läheks jookseks viieka veel peale ka ja siis mõtlesin hästi kiiresti ringi. Ma ütlen täiesti ausalt, ma ei viitsi. Ma ei viitsi, sest mul ei ole enam lõunal oma aega. Ja ma ei viitsi, sest ma jalutasin täna üle seitsme kilomeetri ja ma ei viitsi sest ma lihtsalt ei viitsi. Ok, no selles mõttes on mul oma aeg, et ma saan jõeääres raamatut lugeda või telefonis olla. Ma saan päevitada ja niisama mõelda aga magada ma ei saa. Ma tunnen väga lõunauinakutest puudust. Ja blogi ei saa ma kirjutada. Ja üldse tahaks rohkem lebos olla. Silver oli neli päeva ära ja ausalt, ma olin kõigil neil neljal päeval õhtuks täiesti kutu. Üksikemad, te olete super naised! Ma ei tea kuidas te seda teete. Ma ei tea kuidas mu enda ema seda tegi. Ja veel kahe lapsega.
Veel nädalakese plaanin teha seda jalutamise rallit ja siis teen esimese katse sellega, et panen Mia toas ilma tissita magama. Ma ei oota seda päeva, sest kardan, et ta lihtsalt röögib end magama. Või siis ei jää üldse magama. Aga iga asi omal ajal ja ette ei ole ju mõtet muretseda. Ja õnneks algab Silveril järgmisel nädalal puhkus ka. Koos on ikka toekam.
Aga head on ju ka selles jalutamises. Figuur kiidab ja ümbruskonna olen päris selgeks saanud. Märkan linna. Näen maju ja tänavakunsti. Juba tunnen teid ja äärekivisid. Tean kust saab kenasti läbi ja kus pean käruga liiklemiseks teise tee valima. Tean juba aknaid ja mõningaid koerajalutajaid. Aga ühte merihobu nikerdustega akent ei suuda ma enam ülesse leida. Ehk homme.
Ja ma ei hädalda enam, sest see jalutamine on ju ikkagi investeering tissivabasse tulevikku. Ja loodetavasti juba lähitulevikku.
♡
Comments
Post a Comment