Lilled rõdule
Viimased päevad olen elanud jälle külaliste ootuses.
Kolm päeva on veel oodata.
Päevad lähevad kiiresti aga midagi asjalikku me justkui ei tee. Kõik on nagu ikka. Ärkame, sööme, läheme mängukale, Mia magab (kui magab), sööme, läheme mängukale, ootame Silverit koju, sööme, jalutame ja oih, juba ongi uneaeg. Mina käin ikka jooksmas ka. Mul on siht silme ees ja kindlasti saan 100 kilomeetrit täis.
Täna oli meil üks viimase aja asjalikumaid päevi. Me ostsime ja istutasime rõdule lilled ära. Ma olen juba pikka aega mõelnud, et siin on nii tore rõdu ja huvitav, et keegi sinna lilli ei istuta. Aga ega ma ise ka ju varem ei istutanud. Lihtsalt mõtlesin, et miks keegi ei istuta ja ootasin nagu teiste naabrite märguannet. Aga nüüd lõpuks tegin ikkagi ise otsa lahti. Kaua võib oodata, suur suvi on ju varsti käes.
Ostsin Praktikerist neli väikest potti pelargoone ja teel koju ostsin ühest väikesest lillepoest ühe suurema punase õiega pelargooni veel juurde. Millegipärast eeldasin, et seal Praktikeris on umbes selline valik nagu Laagri Bauhofis. No ei olnud. Lilled tundusid kuidagi kidurad ja üldse mitte sellised nagu ma oma ema rõdul harjunud nägema olen. Ma ise ei ole kunagi varem rõdule lillekaste pannud. Olen olnud pigem ürdinaine. Saatsin veel enne otsuse langetamist emale nendest pelargoonidest pildi ka, et ikka kindel olla, et nad hakkavad alles õitsema, mitte ei ole juba ära õitsenud. Nii algaja olen selles lillevärgis.
Muld õnneks ootas meid juba kodus, samuti potid. Kui ma oleksin pidanud ka neid ostma hakkama oleksin vist siiani poolel teel koju. Suht võimatu on suurt hulka taimi titekäruga koju vedada. Lilli kuidagi ei pakitud, kasti ei pakutud, inglise keelt ei räägitud. Otsustasin osta nii palju kui mulle kätte mahub ja lilled lihtsalt käru topsihoidja/snäkilaua peal koju tuua. Õnnestus.
Kodus kaasasin Mia lillede istutamisse nii palju kui võimalik. Ta oli hästi tubli. Kühveldas mulda kenasti pottidesse. Patsutas õrnalt. Taimekese aitasin tal väikesest potist välja võtta ja uude potti panna aga lille ääred lasin jällegi tal endal ettevaatlikult mullaga täita.
Miale tõesti meeldis see istutamine, mullaga mökerdamine. Hiljem taimekeste kastmine.
Muidugi, kui ma oleksin seda kõike üksi teinud, oleksin ma saanud läbi ilma suurema istutamisjärgse koristuseta. Aga kuidas ma jätan lapse nii mõnusast tegevusest kõrvale? Mitte kuidagi ei jäta ju.
Nüüd otsisin ma veel potte panipaigast välja ning lähiajal plaanin minna maasikaid ja piparmünti ostma. Ja võib-olla ka lilli juurde.
Mulle tuli hoog peale ja ma kavatsen seda potipõllundust mõnuga harrastada. Lilli ja ürte ja ühte sidrunipuud tahaks ka.
Aga jee, meile tulevad varsti külalised!
Kolm päeva on veel oodata.
Päevad lähevad kiiresti aga midagi asjalikku me justkui ei tee. Kõik on nagu ikka. Ärkame, sööme, läheme mängukale, Mia magab (kui magab), sööme, läheme mängukale, ootame Silverit koju, sööme, jalutame ja oih, juba ongi uneaeg. Mina käin ikka jooksmas ka. Mul on siht silme ees ja kindlasti saan 100 kilomeetrit täis.
Täna oli meil üks viimase aja asjalikumaid päevi. Me ostsime ja istutasime rõdule lilled ära. Ma olen juba pikka aega mõelnud, et siin on nii tore rõdu ja huvitav, et keegi sinna lilli ei istuta. Aga ega ma ise ka ju varem ei istutanud. Lihtsalt mõtlesin, et miks keegi ei istuta ja ootasin nagu teiste naabrite märguannet. Aga nüüd lõpuks tegin ikkagi ise otsa lahti. Kaua võib oodata, suur suvi on ju varsti käes.
Ostsin Praktikerist neli väikest potti pelargoone ja teel koju ostsin ühest väikesest lillepoest ühe suurema punase õiega pelargooni veel juurde. Millegipärast eeldasin, et seal Praktikeris on umbes selline valik nagu Laagri Bauhofis. No ei olnud. Lilled tundusid kuidagi kidurad ja üldse mitte sellised nagu ma oma ema rõdul harjunud nägema olen. Ma ise ei ole kunagi varem rõdule lillekaste pannud. Olen olnud pigem ürdinaine. Saatsin veel enne otsuse langetamist emale nendest pelargoonidest pildi ka, et ikka kindel olla, et nad hakkavad alles õitsema, mitte ei ole juba ära õitsenud. Nii algaja olen selles lillevärgis.
Muld õnneks ootas meid juba kodus, samuti potid. Kui ma oleksin pidanud ka neid ostma hakkama oleksin vist siiani poolel teel koju. Suht võimatu on suurt hulka taimi titekäruga koju vedada. Lilli kuidagi ei pakitud, kasti ei pakutud, inglise keelt ei räägitud. Otsustasin osta nii palju kui mulle kätte mahub ja lilled lihtsalt käru topsihoidja/snäkilaua peal koju tuua. Õnnestus.
Kodus kaasasin Mia lillede istutamisse nii palju kui võimalik. Ta oli hästi tubli. Kühveldas mulda kenasti pottidesse. Patsutas õrnalt. Taimekese aitasin tal väikesest potist välja võtta ja uude potti panna aga lille ääred lasin jällegi tal endal ettevaatlikult mullaga täita.
Miale tõesti meeldis see istutamine, mullaga mökerdamine. Hiljem taimekeste kastmine.
Muidugi, kui ma oleksin seda kõike üksi teinud, oleksin ma saanud läbi ilma suurema istutamisjärgse koristuseta. Aga kuidas ma jätan lapse nii mõnusast tegevusest kõrvale? Mitte kuidagi ei jäta ju.
Nüüd otsisin ma veel potte panipaigast välja ning lähiajal plaanin minna maasikaid ja piparmünti ostma. Ja võib-olla ka lilli juurde.
Mulle tuli hoog peale ja ma kavatsen seda potipõllundust mõnuga harrastada. Lilli ja ürte ja ühte sidrunipuud tahaks ka.
Aga jee, meile tulevad varsti külalised!
♡
Pelargooniumid on tõesti nii tänuväärsed taimed(st raske tappa) ja neid on üilihtne paljundada ka + peletavad putukaid ka. See mulla vedamine on tõesti jube tüütu, aga õnneks on müügil kookosbriketid, mis mahuvad isegi käekotti. Oled proovinud?
ReplyDeleteEi ole isegi kuulnud midagi kookosbriketist aga ma selles vallas alles sama roheline kui need taimekesed. :) Aga aitäh, ma uurin järele!
Delete