Koduigatsus ja kurvameelsus

Kui eelmine nädal voolas minust läbi ja üle nagu suur ämbritäis vett, siis mitte kõik päevad ja nädalad ei lähe nii kiire tempoga.

Veel hiljuti olin ma omadega natukene puntras. Jälle. Ikka ja uuesti tuleb mulle peale see tunne, et ma ei tea kes ma olen ja kus olen. Miks olen ja mida teen.

Olin sellises puntras, et ma tahtsin ainult halada, tahtsin vinguda ja tahtsin koju minna. Ja alati kui ma mõtlesin, et ma tahaksin koju minna, tuletasin ma endale meelde, et ma olengi kodus.

Minu kodu on siin.

Budapestis, Hőgyes Endre tänaval.
Vanas inglitega fassaadi ja kummalise sisehooviga kivimajas. Minu Silveri ja minu Mia juures.
Minu kodu on siin. Ja tavaliselt ma ju tunnengi seda.

Aga siis kui see suur ja karvane üksildustunne peale tuleb, on see "koduigatsus" hoopis igatsus millegi muu järele. Tavaliselt tuleb see peale siis, kui ma olen end ise natuke laisaks lasknud ja kui päeva tipphetk on mänguväljakule jõudmine, ning pealelõunad mööduvad Silverit koju oodates või Miaga koos multikaid vaadates.

Ja siis ma ikka vaikselt mõtlen, et nii väga tahaks Eestis elada. Oleks ju palju lihtsam. Siis saaksin sõbrannasid külla kutsuda, või Haapsallu sõita.

Neil hetkedel tahaksin ma nii väga Vanakuu tänaval elada. Oma korteris. Oma kodus.

Ja jällegi mõtlen siis kohe, et see ei ole ju minu kodu. Seal elab teine pere ja see on teise pere kodu. Seal elab teine beebi ja teine isa ja teine ema.
See on kodu aga mitte meile.
Ja siis muutun ma nii kurb-rõõmsaks, et tahaksin nutta, aga lohutan end alati sellega, et aeg läheb kiiresti ja varsti elame me jälle rõõmsalt oma korteris. Tallinnas, Vanakuu tänaval.


Siis, kui mulle see suur kurvastushoog peale tuleb, proovin ma end tavaliselt ka natuke analüüsida.
Et miks ma nii mõtlen, tunnen või käitun.

Ma olen ju õnnelik.
Mul on täpselt selline elu nagu ma endale alati soovinud olen. Selline elu mida ma ei uskunud, et kunagi elama hakkan.
Mul on laps kellest ma juba nii palju aastaid unistasin.
Mu mees armastab mind, ja ta toetab mind. Päriselt.

Lisaks neile kahele musirullile, on miski millest ma alati olen unistanud - see, et ma ei peaks tööl käima.
Mitte, et ma mitte midagi teha ei tahaks, aga lihtsalt ma ei taha tööl käia. Ma tahan olla vabakutseline keegi.
Keegi.
Vot, ja algabki jälle see jutt, et ma ei tea kes ma olla tahaksin. Või kes ma ülepea olen. Ja alati taandubki mu murelikkus ja kurvameelsus sellele samale asjale.

Aga siis järgmisel hetkel läheb mul blogiga hästi ja ma saan mõne koostöö. Siis käin ma jooksmas ära ja mõtlen pea selgeks. Lähen naistega natukeseks välja ja joon klaasikese veini ning jälle on meel helge. Tuju hea.

Helgena julgen ma unistada. Näiteks unistan ma mõnikord sellest, et saan veel mõne tööotsa ja ehk blogile mõne lugeja juurde.

Ja ka sellest unistan ma, et kui me kunagi päriselt Eestisse tagasi tuleme siis võtame me endale koera ja paneme talle nimeks Matt Damon.
Ja ma unistan sellest, et Miale hakkab lasteaias meeldima. Ja sellest, et me saame Silveriga jälle rohkem ka kahekesi olla. Võib-olla isegi kahekesi kuskile reisima minna. Ei. Tegelikult reisile võtaksime ikka Mia ka kaasa. Kahekesi tahaks paariks päevaks Saaremaale spaasse minna. Või siis Laulasmaale. Sest Saaremaale tahaks ka ikka Mia kaasa võtta. Ok. Põhimõtteliselt saad aru küll ju mida ma mõtlen.

Mõnikord mõtlen ma veel, et ma tahaksin õppida jooga juhendajaks. Või leida endas rahu hakata mediteerimisega tegelema. Mõnikord mõtlen ma, et ma tahaksin kirjutada lasteraamatu. Joonistada tahaksin ma ka. Ma ei oska joonistada aga mulle väga meeldib joonistada. Veel tahaksin ma vähemalt ühe tordi nullist valmis teha ja ehk kunagi ka uuesti A-kategooria lube tegema minna.

Unistama peab. Mäletan, et kunagi ütles mulle üks sõbranna Siiri, et unistamine on üks planeerimise vorme.

Ehk on selles isegi tibake tõtt.



Comments