Kõige kohutavam puhkuse algus, ehk kuidas ma teada sain, kui palju meditsiiniteenused tegelikult maksavad

Ohhhh.

Olime Miaga viis päeva haiglas. Viimased kolm päeva olin mina tugiisiku rollis, esimesed kaks päeva ka patsient.

Kõik algas Budapest - Riia lennul. Juba õhkutõusu ajal hakkas Mia oksendama. Esimese okse püüdsin ma sõna otses mõttes endale pihku. See on üks asi, mida ma ei uskunud, et kunagi elus teen... Aga siis sain emaks. 

Edasi tuli tal okset iga kümne minuti järel. Mia tukkus ja oksendas, tukkus ja oksendas. Muide, ma ükskord mõtlesin, et alati on lennukis nii palju neid oksekotte, aga ma ei ole kunagi kuulnud ega näinud, et keegi neid kasutaks. Nüüd kasutasime me kõigi eest.

Lõpuks jõudsime Riiga. 

Mu elu pikim ja kohutavaim reis sai läbi. 

Nüüd pidin ma valima, kas lennata oksendava lapsega edasi Tallinnasse või lasta Riias kiirabi kutsuda. Lasin lennusaatjatel esmalt lennujaama meedikud kutsuda. Nad vaatasid Mia üle ja kinnitasid mu esialgset arvamust, et tegemist on lennustressiga. 

Otsustasin Tallinnasse lennata. 

Mu elu teine kõige kohutavam lend. Tallinnas tuli meile kiirabi vastu. Mia vaadati uuesti üle ja jällegi - lennustress.

Tegelikult oli meil plaanis minna esimesteks öödeks mu sõbranna Reine juurde, aga minus kripeldas ikkagi natuke see lennustressi asi. Ma tahtsin seda uskuda, aga siiski kahtlustasin ma toidumürgitust või viirust... Ja eriti viimasega ei tahtnud ma Reine juurde minna, sest tal on ka väike poja kodus. Reine viis meid hoopis Haiba, minu ema juurde. Juba järgmisel päeval ema ka ropsis. Ehk tegime hea valiku, kui nii saab öelda. Sorry, emme!

Kodus Mia veel krooksus natuke, aga jõi ilusti vett ja oli asjaolusid arvestades isegi täitsa rõõmus. Kiirabist öeldi ka, et maoärritus võib alles mitme tunni pärast alla minna. Aga no, ei läinud. Mia hakkas jälle iga 15 minuti järel oksendama. Ja lõpuks hakkasin ma ka ise kõhus keeramist tundma... Ja siis juba öökisin ise ka. Ja khmm. Ma sain ikka selle haiguse mittesuukaudse poole ka.

Kutsusin kiirabi. Mina sain juba autos tilguti. Mia sai haiglas. Ja nii mitu-mitu korda järjest. Me saime diagnoosiks ägeda gastroenteroviiruse.

Lõpuks hakkas Mial parem, mul veel halvem. Siis hakkas mul päris hea, aga Mial hakkas jälle halvem... Lõpuks olin mina vaid vaimselt kurnatud ja hea kohvi vaeguses. Mia aga oli aga endiselt väga-väga nõrk ja vajas tilgutit. 

Õnneks eilseks oli ta juba veidi kosunud ja ainult natukene väsinud, enam ei oksendanud. Palavikku ei olnud.

Täna saime lõpuks koju. 

Aga jah. 

Sellist puhkuse algust ei oleks ma mitte kuidagi suutnud ette kujutada, aga nagu see ütlus on, et kui inimene plaane teeb, siis jumalad naeravad.

Olen õnnelik, et mu laps on jälle rõõmus ja terve ning raha peale proovin ma mitte mõelda. Minul ravikindlustust ei ole ja Miale ma EU ravikindlustuskaarti teha ei taibanud. Nüüd peame selle raha tagantjärele tagasi taotlema. Loodan, et õnnestub, sest arve mille tasusin oli kokku pea üheksasada eurot.

Üleeile lendas Silver ka meie juurde. Koos on ikka toekam ja ma tundsin end viimastel päevadel nii kurva ja abituna. Isegi üksildasena. Silver oli küll telefoni teel nii palju toeks kui sai, aga mingitel hetkedel tegi temaga rääkimine mind veel õnnetumaks... ta oli ju nii kaugel. 

Silveri tulek tegi mulle tõesti väga suurt rõõmu. Ja Miale ka. Hmm ja muidugi see tegi meile ka rõõmu, et ta meile normaalset sööki tõi. Haiglasöögi söömine oli päris raske, ma pole küll väga nõudlik patsient aga see söök seal oli lihtsalt kõhutäide. Ja vaese Mia ebaõnneks pakuti lastele igal lõunal püreesuppi ja makarone mitte kuskil, ka hommikupuder oli moosiga ära rikutud.

Jah. Kõik. 

Kokkuvõtteks.

Pese palju käsi ja kui vähegi reisid, siis tee EU ravikindlustuskaart ära! See on tasuta ja pealegi Eestis nii lihtsalt tehtav. 

Pasanteeria ei hüüa tulles!

Peace!

♡