Ootused ja reaalsus ehk kuidas meie puhkus läheb

Kui ma veel Budapestis olin, siis mõtlesin, et tulen Eestisse ja hakkan täiega elu nautima. Tsillime siin ringi, saame inimestega kokku, suvi on. Kõigil on tujud head ja ilmad on ilusad. Sööme jäätist, käime rannas ja linnapeal jalutamas. Sõidame Haapsalus Kallis Mari aurikuga ja külastame Noarootsi kohvikutepäeva. Kõigel oli mu mõtetes justkui selline heleroosa vari peal.

Mis siin päriselt toimub?

Jep.
Me olime haiglas. Saime välja ja elu läks edasi... Tore on ju ka olnud. Rakveres, Pärnus... Isegi Tallinnasse oleme paaril päeval jõudnud...

Aga elu on ikka nii, nagu elu on. Kord on ilm s*tt, siis on tuju paha.

Ja kui ilm on hea ja tuju veel parem, siis jäävad lapsed haigeks.

Sel korral küll mitte minu isiklik laps, aga minu mõlemad suvelapsed ehk mu õelapsed jäid eile haigeks. Juba hommikul hakkas Kristjan end kehvasti tundma ja õhtuks olid nad mõlemad Lisbethiga Haapsalu haiglas tilgutite all.

Yes. Me olime jõudnud juba Haapsallu minna, sest ma arvasin, et kodus olemine teeb Kristjanil tuju paremaks ja ehk läheb siis ka pahaolla üle. No, ei läinud. Peale teist okset tulime meie Miaga nagu keravälgud sealt tulema. Mul käed värisesid ja kuklas kipitas mure õelaste pärast, enda lapse pärast ja olen aus, ka eelmise korra üheksasaja eurone raviarve tekitas minus omajagu muret. Väikese Panda kübara unustasime ka veel maha, täna oli mul tükk tegemist, et Mia ilma selleta õue saada.

Teel koju mõtlesin pidevalt, et kas jääme tõesti jälle haigeks? Kiikasin pidevalt Miat, kes tagaistmel multikaid vaatas. Tundsin, et sõidan pommi otsas. Päriselt? Miks? Täiesti p*rses ikka! Mul keeras kõhus korralikult, lootsin, et jõuame ikka Haiba enne kui ma oksele hakkan. Tundsin tõesti, et olen nakatunud. Tegelikult ma oksele ei hakanud ning mu iiveldus ja kõhu keeramine olid närvidest tingitud.

Üks arst ütles Kadrile, et kuna meil hiljuti oli see haigus, siis oleme me väljaspool ohtu. Et tõenäoliselt said nemad selle haiguse meilt. Teine ei olnud kindel, et see on sama viirus, sest meie haigusest on juba pea kolm nädalat möödas. Immuunsus noro viiruse puhul on ainult sama tüvega pisiku vastu... Vähemalt nii sain ma aru.

Lõpuks ei osanud ma midagi uskuda ja lihtsalt lootsin, et nad saidki selle pisiku meilt ja et meie haigeks ei jää ja et ka nemad kiiresti taastuvad ja koju saavad.

Terve öö jälgisin Miat, et ta mingeid haigestumise märke ei avaldaks. Võpatasin kui ta neelatas, ehmatasin kui ta köhatas. Jess. Lõpuks oli hommik. Mia ärkas hea tujuga ülesse, sõi ilusti. Vist pääsesime. Loodan. Usun, et nüüd on oht möödas.

Pisikute päritolu on siiani teadmata aga ka Kristjan ja Lisbeth said juba koju tagasi. Nad on suuremad ja taastuvad kiiremini.

Ehk annab see suvi veel päästa.
Kui keegi oleks mult eile küsinud, kas ma tahan kohe Budapesti tagasi minna, siis oleksin ma jah öelnud.

Täna aga loodan, et saame siiski nädala lõpus Noarootsi kohvikutesse ja ka kukeseenele. Millalgi Laulasmaale ja ka päris mitu tiiru Tallinnas on juba ära planeeritud.

Elame, näeme.

♡