Silver sõidab homme koju ja mina saan lõpuks juuksurisse

Mitte, et need kaks asja omavahel seotud oleks. 

Aga jah, homme saab Silveri eksprompt puhkus läbi, ta sõidab tagasi Budapesti. 

Meie jääme Miaga edasi eestitama. 

Homme lõunapaiku sõidame me koos Tallinnasse. Käime veel korra koos söömas ja siis läheb Silver juba lennujaama. 

Me näeme üksteist uuesti alles augustis. 

Kui oleme Silveri ära saatnud läheme meie Miaga Enelile ja Aileenele külla. 

Jee, ma saan lõpuks juuksurisse! 

Hehee, kui kaua ma juuksuris käinud ei ole? Äkki oktoobris, enne Kreeta reisi, käisin viimati. 

Ja tegelikult olen ma igatsenud ikka rohkem Eneli kui sõbranna järele. Aga mis seal salata, igatsus tema kui juuksuri järele on ka üsna suur olnud. 

Ma ei ole seda veel Eneliga arutanud, aga kindlasti tahan ma Raba!-st söögid võtta, ja kindlasti tahan ma natuke veinitada... natuke. Või natuke rohkem, aga kindlasti mitte liiga palju. Näis kuidas sellega läheb, sest pool aastat jutte, muljeid ning emotsioone tahavad jagamist ja olulised teemad üksteise elus järele aitamist. Magamiseks vist küll aega ei jää... 

Aga Silveri järele hakkan ma väga igatsema. See võõrsil elamine ongi üks pidev igatsemine. Kui olen siin, siis igatsen sinna ja sealseid asju-inimesi... Kui olen seal, siis igatsen siia ja siinseid asju. Ja eriti inimesi. 

Ja nutma hakkan ma ka kindlasti Silverit koju saates... Loodan, et me Miaga peame ikka augusti keskpaigani siin vastu.

Näis. Piletid ei ole ju veel ostetud, jätame endale vabaduse reis ka lähemale nihutada, kui igatsus liiga suureks läheb.

Aga nüüd lähen ma magama... kuidagi ei hakka jutt jooksma. 

Ok. 

Nighty-night!

♡