Neelud käivad ehk mida ma köögitoimkonnas olles Eestist igatsen ja nii väga tahaksin juba koju tulla

Ma pidin selle postituse veebruaris kirjutama. Tead küll, Eesti Vabariigi aastapäev ja minu sünna ja külalised Eestist ja nii edasi... Oli kohe selline meeleolu ja tunne, et võiks natuke mõelda ning oma kõige-kõige suuremad igatsused üles kirjutada. 

Nagu sa tead, siis veebruaris ma seda postitust ei kirjutanud. Tunne läks üle ja mõte kaduma. 

Nüüd, aprillis, on mul aga nii suur igatsus Eestisse, et ma mõtlen üsna tihti meie kodu (loe: korteri) peale ja igatsen seal elamist. Ma mõtlen ka elu peale, mis meid Eestis ees ootab ja inimeste peale, kes meid sama palju igatsevad, kui meie neid. Ma mõtlen kohtade peale, kuhu ma kindlasti minna tahan ja asjade peale, mida ma kindla peale tegema hakkan. 

Ja Eesti toidu peale mõtlen ma ka...

Õnneks palju neid toiduaineid ei ole, mida ma väga igatsen, sest suurema osa ajast sööme me erinevaid köögivilju ja juurikaid. Teeme pastat ja suppe või valmistame salateid. Ja makaron ning porgand on siin täpselt sama head kui Eestis. Selle vahega, et makaron on odavam ja porgand tunduvalt kallim. 

Ka musta leiba ei igatsenud ma üldse. Hetkeni, mil kuller tõi mulle mu sõbranna Anu saadetud kingipakikese, mille sees oli muu hulgas ka must leib. Siis ma sõin seda leiba ja mõtlesin küll, et ikka paganama hea on. Õnneks teadsin ma siis juba, et Fazer saadab mulle Vabariigi aastapäevaks ka pakikese musta leivaga. Seda pakki tuli mul küll siinses Dpd's töötavate kullerite käpardlikkuse pärast üle kuu aja oodata, aga kui pakk käes oli, oli see lõputu ootamine hetkega unustatud. 

Seitse asja, mida ma igatsen:

1. Värska vesi - Värska, mitte Borjomi või Vytautas või ma ei tea, mis soolane vesi veel. Ma igatsen gaasiga Värska Originaali. Ok, ja igatsen ka Eesti pakendisüsteemi, aga see on juba veidi teine teema...

2. Must leib - jah, ja eriti must leib seemnetega... Leib rösterisse, või peale ja veits värsket sibulat ning soola ka. Nii väga tahaks! Ungaris süüakse saia ja mina söön enamasti sepikut, aga tõesti, kui uuesti Eestisse tuleme, siis hakkan ma vist ainult leiba sööma. Khmm.. vähemalt alguses. 

3. Purgisupid - mitte et ma oleksin Eestis väga tihti purgisupi järele haaranud, aga vähemalt teadsin ma, et Salvesti rassolnik ja hapukapsaborš on olemas, kui ma neid vajama peaksin. 

4. Veski Mati seemnete ja kliidega helbed - Nii hea puder tuleb neist. Eriti hea on see külmutatud marjade ja kookoslaastudega. Või võisilmaga. Või maasikatoormoosiga... Siin sööme me lihtsalt kaerahelbeputru, mis ei ole ka halb, aga tõesti, see ei ole ka nii hea.

5. Mango smuutike - kõige-kõige parem mahlapulk. Nii mõnus ja värske ja suus sulav. Noh, nüüd teen ma ise smuutist jäätist ja on ka ju tegelikult väga hea, aga selle mango smuutikese vastu ikka ei saa.

6. Maitsepärm - ma armastan maitsepärmi. Alguses proovisin ma siin ka sellelaadset toodet leida, otsisin ja uurisin, aga ühel hetkel tundus lihtsam, kui õde seda mulle Eestist saadab. 

7. Suur pakk viilujuustu - kas 100 grammine pakk juustu on normaalne? Ok, mina ei söö täna enam juustu, aga meie peres kulub seda endiselt üsna palju ja saja grammi kaupa on juustu kuidagi imelik osta... ja kallis ka. Nüüd ostame me käntsaka ja viilutame ise. 

8. Sidrunipipar - Otsisin sidrunipipart maa alt ja maa pealt (loe: lähedal asuvatest poodidest), ei leidnud ning lasin õel endale mega hunniku Santa Maria oma saata. Järgmisel korral, kui Spari läksin, siis leidsin ikka sealt ka.

Ja siis igatsen ma veel neid Kakumäe Selveri ees müüdavaid Kreeka maasikaid, ja ilma lihata pelmeene... Ma igatsen Eneli kohvimasina kohvi ja õe tehtud nuudlirooga. Haiba vannitoa kraanivett ja emme pannkooke tikrimoosiga. Ma tahaksin nii väga Raba! kausse ja Rakvere tomateid...  

Ma tahaksin maal olla, Eestis olla, metsas olla. Nii väga tahaksin metsa. Nii väga tahaksin Eestsse. 

See, et ma sinna tõenäoliselt ka suvel ei saa tekitab minus reaalset ärevust. Ma tunnen, kuidas ma vihastan, kui keegi jälle ütleb, et see kuradi koroona on ainult mingi gripp. Kui see oleks mingi tavaline gripp, siis lendaksime me perega esimesel juunil Eestisse. Aga me ei lenda ju. Ka Augusti lõpus ei lenda me kuskile, me ei lenda Kadriga Austriasse ega emmega Tšehhimaale. 

Me ei lenda mitte kuskile enne, kui kõik inimesed aru saavad, et kodus on vaja olla ja et ka oma lapsi on vaja kodus hoida ja käsi on vaja pesta.

Niiet, kurat võtaks, püsi kodus, sest ma tahan musta leiba, värskat ja smuutikest. Ja ma tahan suvel reisida ja meres ujuda ja Lottemaale minna.

Ja ma tahan kõiki inimesi kallistada, võõraid koeri paitada ja avalikes kohtades oma nägu katsuda. Uskumatu ikka, kui tihti ma oma nägu katsuda tahan.

Head ööd!

♡