Kus minu riided õmmeldud on? Kiirmoest ja asjade ostmisest ning hoidmisest.

Ma olen maailma kõige halvem jalanõude eest hoolitseja. Tunnistan seda. Ikka hooga ketsid jalast ära ja kuskile nurka. Ei mingit sättimist, tolmu pühkimist või puhastamist. 

Kunagi oli sama ka riietega. 

Mu kapid olid alati sassis, mõnikord kantud ja kandmata asjad samas hunnikus. Jagasin terve kapi sisu heledaks ja tumedaks ning pesin kõike kuuekümne kraadiga masinas. Ka rinnahoidjaid ja sukkpükse... Täitsa loll ikka, mõtlen ma nüüd. Kui oma asju hoida ja kenasti, sildi järgi, hooldada, siis kestavad need ju nii palju kauem ja on pikalt ilusad. 

Tänaseks olen ma oma riidekapi sisu nii täpselt üle vaadanud ja hinnanud, et sinna jõuavad ainult asjad, mis mulle väga meeldivad. Ma kohtlen kõiki oma riideid võrdselt hästi, maksku nad siis kuus, või kuuskümmend eurot. Ka kapselgarderoob on mind palju aidanud, see pani mu alguses küll proovile, aga ma harjusin kiiresti ja naudin nüüd seda, et mul on alati midagi selga panna ja et mu riided sobivad omavahel hästi kokku.

Kriss Sooniku särk ja Humana Vintagest ostetud püksid.

Kiirmoekettidest ei ole ma juba üsna ammu uusi riideid ostnud (ostan neid enamjaolt kaltsukaest). Viimati ostsin endale uuena (umbes 6 kuud tagasi) H&M rinnahoidja, sest lihtsalt ei raatsinud üle viieteist euro rinnaka eest välja käia. Nüüd kahetsen, sest õigest hooldamisest hoolimata on see juba topiline ja vormist väljas. 

Seda rinnahoidjat ükspäev vaadates andsin ma endale lubaduse, et edaspidi ei osta ma H&Mist mitte ühtegi asja.

Ja mitte palju pärast seda mõttevahetust iseenda (ja rinnahoidjaga) vaatasin ma dokumentaalfilmi "The true cost". See on film, mida peaksid kõik maailma inimesed vaatama! See on nii silmi avav ja kurb. See räägib neist inimestest, kes meie kümne eurosed teksad ja rinnahoidjad tegelikult kinni maksavad. Oma eludega, oma laste eludega ja oma raske tööga, mille eest nad isegi normaalset palka ei saa. 

Sellest filmist heas mõttes ajupestuna, hakkasin ma üleeile oma kapi sisus jälle uut inventuuri tegema. Ma lugesin üle kõik oma riiete sildikestele kirjutatud tootjamaad. Hahha, alguses mõtlesin ma, et jube hea ikka, mul on ju ainult 33 asja kapis. Aga siis läksin hoogu ja viskasin juurde ka sügis-talve asjad ja sukad ja lõpuks olid mu ees hunnikus KÕIK mu riided. Ainult aluspesu ja sokke ei vaadanud ma üle.

24 asja päritolumaad ei ole mul võimalik eseme järgi enam kindlaks teha. Paljudel asjadel olen ma ise sildid ära lõiganud, aga paljudel ei ole neid seal sees kunagi ka olnud. Näiteks ei olnud infot Ellen Richards ja Kairi Vildersoni kleitidel. Richardsi puhul olen ma üsna kindel, et see on toodetud Eestis. Vildersoni kohta küsisin emalt, aga ka tema ei leidnud oma viiest kleidist ühegi seest märget tootjamaa kohta. Heavy Mental Studio särgilt on leitav vaid see, et see on käsitsi Eestis trükitud. Särgi enda tootjamaa kohta info puudub.

Sildikestega varustatud riided:

Made in Bangladesh 8x (sh. Kirju&CO, Kriss Soonik, H&M)

Made in Turkey 3x (sh. ASOS, Gina Tricot)

Made in Indonesia 1x (H&M)

Made in China 5x (sh H&M, Heavy Tools ja Monton)

Made in Thailand 1x (Nike)

Made in Pakistan 2x (Levis ja Ameerikast suveniirina toodud pusa)

Made in Cambodia 3x (Adidas, Nike, H&M)

Made in India 4x (sh. Seppälä, Kuma Design ja üks Indiast ostetud tuunika) 

Made In Egypt 1x (Kopli pusa)

Made in Tunisia 2x (Hugo Boss, New Look)

Made in Morocco 2x (Bershka, George)

Made in EU 5x (sh. Tallinn Dolls, Budapest Clothing)

Made in Estonia 4x (sh. Monton ja mu õe õmmeldud jakk)

Made in Italy 3x (sh. Galzedonia)

Made in Bulgaria 1x (Galzedonia)

Made in Belarus 10x (Marat)

Made in Lithuania 2x (Mosaic ja Happeak)

Made in Ukraine (Betty Barclay)

Made in USA (kaltsukast ostetud maika)

Ma kirjutasin tootmismaade juurde ka näited brändidest, et oleks natukene arusaadavam kus ja mida toodetakse, sest tegelikult ei ole võimalik brändi järgi mitte kuidagi aimata, kus see asi ise tehtud on. H&M asjad on mööda Aasiat laiali. Minu kahest Montoni asjast on üks õmmeldud Eestis ja teine Hiinas. Hiinlaste hulgas on veel Austraaliast toodud särgik ja kunagi Aliexpressist tellitud kleit.

Bangladeshis toodetud Kriss Sooniku särgi silt on varustatud ka teabega, et see on orgaaniline puuvill. Indias toodetud Kuma Design t-särgi ja ühe Transferwise pusa siltidelt saab lugeda märksõnu nagu Fair Wear, earth positive ja climate neutral. Ma isegi usun neid. 

Samuti ei saa teha ühest järeldust, et kõik Hiinas toodetud asjad on odavad ja ebakvaliteetsed. Näiteks mu Heavy Tools tuulejope on väga kvaliteetne ja mõnus. Samad sõnad ju ka Nike ja Adidase kauba kohta, aga siin tuleb jälle mängu see, et me ei tea, mis tingimustes neid asju õmmeldakse ja kuidas koheldakse inimesi, kes neid asju õmblevad.

Sama ka Aafrika kohta. Näiteks mu Hugo Bossi kleit ja New Look jumpsuit on mõlemad toodetud Tuneesias, aga nende hinnavahe on kolossaalne ja ka kvaliteet ning materjalid on tuntavalt erinevad. Seda, millisest tehasest täpselt need asjad välja tulevad ja kuidas seal õmblejaid koheldakse ei ole vist võimalik mitte kuidagi teada saada... ja kahjuks ei saa seda vist ka toote hinda arvestades järeldada. 

Mul on endiselt palju riideid (82 asja), aga neist üle poole on ostetud järelturult või saadud ema/õe käest. Korraga hoian endiselt kapis vaid 33 asja, lisaks spordi- ja koduriided. Ja kindlasti siis, kui Eestisse kolima hakkame, vaatan ma kõik uuesti väga kriitilise pilguga üle.

Heavy Tools tuulekas on valmistatud Hiinas, kuigi hinna ja kvaliteedi järgi ma seda ei pakuks.

Huh, just lugesin H&M lehte ja seal oli pikk ja ilus jutt sellest, kui jätkusuutlikud ja läbipaistvad nad on... Noooo, korraks tuli tunne küll, et äkki teen ma neile neid boikoteerides ülekohut ja ehk on nad tõesti püüdlikud. AGA seda kõike varjutab see, et nad lasevad uusi kollektsioone välja tihedamini, kui normaalsed inimesed endale riideid juurde ostavad. Kui ma ei eksi, siis tuleb H&Mil uus kollektsioon välja iga nädal ehk 52 kollektsiooni aastas. Kuidas saab see olla jätkusuutlik maailmas, mis on juba pilgeni kaltse täis?

Hiljuti oli tekstiilijäätmetest juttu ka Vikerraadio ökoskoobis ja seda lugu saab järele kuulata siit.

Mu lemmikpüksid on ostetud Humana Vintagest ja lemmikmüts on Marati oma ja valmistamiskohta mütsi pealt tuvastada ei õnnestu. Üldiselt on Marati riided valmistatud Valgevenes. 

Ma otsustasin, et annan endale nüüd jälle ühe pisikese väljakutse juurde ja ei osta uuena mitte ühtegi asja, mis on Aasias/Aafrikas õmmeldud. Valin Euroopas valmistatud riided ja jalanõud. Khmm.. üks väike mõra on mu plaani muidugi juba sisse kirjutatud. Ma ostan endale järgmiseks aastaks Dr. Martensi saapad ära ja need sunnikud toodavad nüüd ka juba Aasias. Aga ma annan nende ostuga koos lubaduse, et kannan neid hästi palju aastaid ja õpin lõpuks selgeks selle, kuidas oma jalanõude eest vääriliselt hoolitseda.

Oma targa ostlemisega tegin juba eile algust ka. Nägin postkontorist tulles, et Galzedonia on jälle avatud ja otsustasin endale tulevaks sügiseks mõne paarid neid eriti nunnusid täpilisi sukki ära osta. Noh, kunagi ei tea, millal poed ju jälle kinni pannakse või ei panda või mis üldse saab. Ja need sukad meeldivad mulle tõesti väga. Teadsin, et Galzedonia on Itaalia firma, aga ega see ju ei ütle veel, et ka asjad seal valmistatud on. Enne ostmist vaatasin ikka sildikesed ka üle ja minu rõõmuks on üks mu valitud sukapaar õmmeldud Itaalias ja teine Bulgaarias. 

Lähiajal ei tohiks mul rohkem riideid vaja olla, aga mõtlen nii, et panen nüüd edaspidi kõik riided ja jalanõud, mille ostan (või ka koostööna saan), endale kirja. Kirjutan täpselt välja, kust ostsin/sain ja kus see asi valmistatud on, ning kunagi, kui mingi ports asju koos on, teen sellest postituse. 

Lõpetuseks pean ikka ära mainima ka selle, et tegelikult ei ole mul vahet, kus või kelle poolt on meie rõivad toodetud. Minu jaoks on oluline, et nende õmblemise eest on inimestele normaalset palka makstud, et nad saaksid töötada inimväärsete tundidega ja turvalises keskkonnas ning et ka kõik vajalikud materjalid oleksid ohutud nii riiete valmistajatele, kui ka meile -  nende kandjatele. 

♡