Ma jagan oma valu...

Kuidagi on juhtunud nii, et ma jagan siin peamiselt oma rõõmu ja ilu, mida elus näen. Sekka muidugi ka ärritavaid sündmusi ja juhtumisi, aga asju, mis mulle päriselt hingevalu teevad jagan ma harvem... need on isiklikumad ja paljastavad mind sellisel tasandil, milleks ma vist päris valmis ei ole olnud. 

Hetkel on mul aga vaja jagada just oma hingevalu.


Üleeile õhtul suri mu isa. 

Ta oli ju veel täitsa noor mees. Ta käis ülikoolis, mille lõpetamisest jäi puudu vaid paar nädalat. Ta elas pisikeses Iirimaa linnakeses ja oli eluga rahul. Ta oli päriselt oma eluga rahul. Ta oli mineviku deemonitega ära leppinud ja oma elustiili täielikult muutnud. Ta proovis elada iga päev nii, et sellest oleks rõõmu talle endale ja ka inimestele tema ümber. 

Ma ei tundnud isa terve oma elu. Jah, ma olen alati teadnud seda, kes ta on ja reeglina ka seda, kus ta parajasti elab või mida teeb, aga soe ja tihe isa-tütre suhe on olnud pigem viimase nelja aasta teema. Ja ma olen selle üle nii õnnelik. Ma olen nii tänulik, et ma sain teada, kui lahe ja armas inimene mu isa on. Oli. 

Ta sai laupäeva õhtul südamerabanduse ja kõik. Nii äkki oli kõik läbi. Mitte mingit hoiatust, hüvastijättu. Mitte mingeid viimaseid sõnu mulle või palveid, mille peaksin täitma. Mitte midagi. Lihtsalt surm. See kohutas mind nii väga. Inimesed põevad pikalt raskeid haiguseid, on hiid vanad ja maailmas on koroona pandeemia, aga tema sureb südamerabandusse. Ühel õhtul lakkab ta lihtsalt olemas olemast.

Minu peas on nii palju asju. Mõtteid, mäelstusi ja küsimusi. Poleks arvanud, et minu kodu ja Budapest on täis mälestusi mu isast. Hetkel tundub, et kõik meenutab teda. Mia vihmavari ja söömispulgad on tema kingitud. Meie kiik ja rõdu meeldisid talle nii väga. Meie maja inglid ja meie tänav ja linnaosa. Jazzklubi meie kõrvaltänavas ja restoranid Ülikooli tänaval. Laevad Doonaul. 

Kõik siin meenutab mulle nüüd teda. Me käisime eile Mia ja Silveriga väiksel jalutuskäigul ning mulle meenusid naljad ja vestlused. Mulle tuli peensusteni meelde kõik, mida isa, Tiina ja Martiniga Budapestis tegime. Ma mäletan mida me sõime-jõime või ostsime. Ühte nahktoodetepoodi nimetame me siiani Mallori nahapoeks, sest ta ostis sealt endale portfelli ja nii on kõigile selge, millisest poest täpselt jutt käib. 

Tiina helistas mulle eile hommikul, et isa surmast teatada. Ta nime telefoni ekraanil nähes ei pidanud ma seda halvaks endeks, me oleme aeg-ajalt ikka lobisenud ja nüüd arvasin ma, et ta on meie saadetud sünnipäevakaardi kätte saanud. Aga kui ta nägu nägin teadsin ma, et midagi on väga valesti. Aga et nii valesti, seda ei oleks ma ka arvanud.... 

Mulle tuleb tihti see hetk meelde, kui Tiina ütles, et isa ei ole enam. Siis raputan ma iga kord alateadlikult pead, nagu see saaks selle uudise olematuks teha. 

Ma tahaksin lihtsalt kogu aeg pead raputada ja karjuda, et see ei ole võimalik. Ma ei usu seda. See ei ole aus ja kõik. Ma ei kavatse sellega leppida, tahaksin ma öelda. Aga kellele? Kellele ma seda karjun? Kes saab selle olematuks teha? Kes toob mu isa tagasi?

Ma tean ju, et keegi ei saa seda teha. 

Ja seda tean ma ka, et ainult aeg aitab. 

Kommentaarid

  1. Armas Mari! Sain sellest just hetk tagasi teada. Nii ääretult kurb! Kaastunne Sulle ja Su perele! Alles see oli, kui Malloriga eelmisel suvel kohtusime ja ta rääkis õhinal Budapesti reisist, oma õpingutest... Ohh, kui kurb...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Nii vahva, et temaga soojad mälestused kaasas käivad! Igatseme teda nii väga...

      Kustuta
  2. Minu siiras kaastunne Sulle!

    VastaKustuta

Postita kommentaar