Veel kurbust, ja mälestusi Haiba vanaisast

Oli ju just, kui kirjutasin, et mu isa suri. Täna kirjutan ma, et eelmise nädala lõpus, kaks nädalat isast hiljem, suri ka mu vanaisa... Mu ema isa. Olin isa surmaga just leppinud ja ütlesin eelmisel õhtul Tiinale, et ma ei ole juba kaks päeva nutnud. Ja järgmisel hommikul põmaki, olin jälle vaimselt nokaudis.

Vanaisa oli haiglas ja haige. Ta oli tegelikult lausa väga haige ja me kõik teadsime, et see päev ei ole enam mägede taga, aga surmaga on vist nii, et see tuleb ootamatult ka siis, kui sa tead, et see õige pea tuleb. 

Hetkel tunnen ma, et olen lihtsalt tuim. Ma ei ole ülevoolavalt kurb, aga näiteks naljad ei mõju naljakalt ja mõnikord tunnen, et ma ei tohi naerda või mul ei tohi lõbus olla. Mingid asjad, mis mulle muidu palju rõõmu teeksid on lihtsalt toredad, aga ei midagi enamat. 

Vahepeal on mul tunne, et ma ei leina. Ma lihtsalt blokeerin kurbust ja see on tuimuseks muutunud, aga siis tunnen ma jälle, et mul ei ole enam jõudu ka meeletult kurb olla. Ma tahan lihtsalt leppida ja mäletada ja olla tänulik, et need inimesed olid osa minu elust. 

Lapsepõlves veetsime me päris palju aega Kernus vanaisa juures. Naljakas, et me kutsusime õega teda alati Haiba vanaisaks kuigi ta elas Kernus. Kernu ja Haiba vahe on paar kilomeetrit ja tegelikult elasime me ise (ja mu ema elab tänaseni) Haibas. Kernu vanaisa juurde läksime me alati jala, olime seal mitmeid tunde, jooksime aias ja sõime kasvuhoones tomateid. Mäletan, et vanaisa ütles, et kui me paljajalu muru peal jookseme, siis läheb meil rind karvaseks. Ma ei saa tänaseni aru, kas see on nali või mingi vanarahva tarkus või mis asi see on, aga see on mul igaveseks meeles. Aa ja ka see, et kui toas vilistada, siis ema kuivab ära... nooo, ma ausalt ei saa sellest ikka veel aru. 

Ja mäletan, et kui olin just oma esimese tätoka teinud (pisi-pisike täheke jalal), siis vanaisa müksas mind ja küsis silma tehes, et mille eest ma siis ka istusin. Siis sain ma naljast aru. 

Küll varsti saan jälle.

X

♡