Kaijaga Kadarpikus pildistamas, analoogkaamera võlu ja natuke ka valu

Esimest korda käisime me Kaijaga zenit kaameraga pildistamas siis, kui ma rase olin. Siis olin ainult mina ja Mia minu kõhus, Silver oli tööl. Ma enam ei mäleta, kelle poolt, minu või Kaija, tuli idee teha pildid analoogkaameraga. See ei ole muidugi enam ka nii oluline, oluline on see, et ma olen iga kord tulemusega rohkem kui rahule jäänud ja kavatsen üle paari aasta jälle selle ägeda ja pigem tavatu fotoshuudi ette võtta.

Nagu sa kindlasti tead, on analoogkaamera üllatusi täis ja sellega on alati risk, et ei saa nii palju pilte, kui näiteks digitaalkaameraga võimalik oleks. 

Meie aga armastame üllatusi ja võtame riske elu osana. Kokkuvõttes läksgi nii, et kolmest filmist ühelt ei tulnud ühtegi pilti, teiselt kahelt saime aga rohkem, kui loota julgesin. 


Sel aastal pildistasime me Läänemaal Kadarpiku külas, Kaija on sealt pärit ja olen isegi mõnel korral sinna sattunud. Kadarpiku on armas külake Haapsalu maantee ääres, metsa sees, karjamaa kõrval ja aasa vahetus läheduses. Samas külas asub peale Kaija vanematekodu ka Ants Laikmaa majamuuseum. Kokku on elanike terves külas 49.

Pildistamist hakkasime me planeerima juba mitu kuud ette. Noh, et ikka Kaijal oleks piisavalt filmirulle ja lapsele lapsehoidja olemas ja meil ka kõik hästi ning organiseeritud. Rasedana pildistasime ainult mind, aga nüüd ikka tahan, et Silver ka mõne pildi peal olemas oleks. Ja kui meil oli tehtud kindel plaan, et oleme terve pildistamise kolmekesi ja saame palju pilte just kõik koos, siis tegelikult olid saatusel hoopis teised plaanid. 

Päev enne pildistamist kirjutas Silveri sõber, et nad võiksid kuskil kokku saada. Sõber elab Võrus, meie olime Läänemaal. Kokku pidid nad saama Pärnus. Plaanisime, mis me plaanisime ja mõtlesime, mis me mõtlesime, aga tulemus oli see, et Silver sai meiega pildistada pool tundi ja läks siis juba ära. Õigemini ta sõber tuli talle järele ja nad läksid koos ära, Pärnusse. 

Ja tõesti, ma mõistan seda, head sõbrad on plaanide muutmist väärt ja lõpuks saime me kõik kogu päevast 100% - palju ilusaid pilte, Silver sai sõbraga Pärnus aega veeta ja mina rahulikult Kadarpikus jutustada.





Meie Mia ja Kaijaga pildistasime edasi. Ma tahtsingi algselt teha pilte Muulini kleitidega, aga Silverile ei olegi eriti nendega kokku sobivaid riideid. Ja nagu Kaija ütles, siis ega lina ei olegi väga Silveri stiil ka. Tal on õigus. Võtsin siis meile perepildistamiseks kaasa tumedamad riided, sellised, mis moodustavad enamvähem kokkusobiva terviku ja siis, kui Silver oli juba läinud, pildistasime nende võrratute Muulini kleitidega ka. No, ma lihtsalt ei väsi neid kleite ja pilte kiitmast! Ja Kaijat ka.

Aga vaata ise. 

Vaata neid pilte ja vaata neid kleite ja vaata seda loodust ja mõnusat tunnet. 








Kommentaarid