Meie puhkusest, Mooste Villast, loodusest ja reisimisest

Pääääääris kaua oleme me Mia ja Silveriga reisile igatsenud. Tulime novembris Eestisse, olime kuukese rahulikult ja siis hakkas mõte juba kuskile ära meelitama. Noh, mõtlesime, et küll nüüd reisiks kui saaks, küll läheks kui oleks võimalus, küll nüüd vaataks ja ahmiks endasse kõike ilusat, mida maailmal pakkuda on. 

Välismaale endiselt reisida ei saa, või noh, ei ole minu arvates hetkel endiselt kuigi vastutustundlik, kui selleks puudub tungiv vajadus. Aga reisida saab ju ka meie enda ilusa Eestimaa sees, oma isikliku autoga ja kohtadesse, mis ei ole väga rahvarohked. 

Meie võtsime endale toa Mooste Villas ja plaanisimegi avastada Moostet ja selle lähiümbrust. Moostes ei ole meist kolmest keegi enne käinud, mina polnud sellest kohast isegi midagi kuulnud... koha valik oli üsna spontaanne ja juhuslik, lihtsalt nägin Instagramis, et üks mu kunagine klassiõde on ka välismaalt tagasi Eestisse kolinud ja just Moostesse endale kodu, ja sellesama Villa, rajanud. 


Meie tuba Mooste Villas oli mega ilus! Suur ja saunaga. Ja ilma lisavoodita, hahha, ma olen alati reisides lasknud Miale lisavoodi tuppa vedada, aga ta ei ole seda kunagi kasutanud, nii et otsustasin seekord meie majutuskoha personali säästa ja juba eos sellest pakkumisest loobuda. Lisaks toredale toale, mis oli vaatega Mooste viinavabrikule ja järvele, oli ka ekstra mõnna see, et me saime kõik asjad oma enda toas ära aetud. Ka toit serveeriti meile oma tuppa! Hommikusöögiks oli klassikaline omlett ja võileivad, kalast me loobusime. Õhtusöögiks oli võimalik tellida ka vegan toitu, mida ma ühel õhtul maitsesin, Silver sõi kana ja Miale valisin ma viineritega prae. 

Sauna kütsime korralikult kuumaks ja käisime kohe päris mitu ringi end sossutamas. Samuti oli meil võimalus kasutada privaatset spad, seal oli mullivann, soolakamber ja aurusaun. Mullivann oli väga tore, aga eriti hea mulje jätsid mulle aurukas ja soolakamber. Kui muidu on soolakambrid kuidagi tühjad, ok seinad on soolased, aga muidu ei saa midagi aru, siis selles Mooste Villa pisikeses kambris oli lugu ikka ekstra soolane. Said lausa soolalossi ehitada, kui soovisid, Mia küll loobus sellest võimalusest, sest tal hakkasid näpud kipitama. 

Sama tore oli aurusaun, saun oli ikka nii paksult auru täis, et vastas istuvaid pereliikmeid oli võimatu näha. Meelitasin ka Mia paaril korral sinna ennast otsima ja sügavalt hingama, aga tema kahjuks fänn ei olnud, nautis hoopis rõõmsalt mullivanni, millel olid mullid välja lulitatud. Hahha, ta tahtis ujumist harjutada ja mullid segasid. Aga tõesti, perega lihtsalt soojas vees solberdada, paar ampsu soolast õhku hingata ja end aurutada, oli ikka väga lõõgastav ja mõnus!


Jõudsime Moostesse kella 16 ajal ja otsustasime esimesel õhtul mitte midagi teha. Ok, natsa ikka tegime, ostsime pudeli Räpinas valminud kõrvitsaveini, tegime sauna ja nautisime õhtusööki ning snäkke. Puhkasime ikka täiega, kohe nii täiega, et kella 22 ajal olime nii väsinud, et kobisime kõik koos magama. Järgmiseks päevaks tegime plaani, et vaatame ära Peipsi järve ja Taevaskoja. Muuhulgas läksime otsima kohta, kus Silver lapsena sanatooriumis käis. 

Hommikul kohe pärast sööki läksimegi Peipsi äärde Mehikoormasse, käisime poes ja ostsime jäätist ning vaatasime üle Venemaa ja Mehikoorma tuletorni. Pärast seda valisime kõige käänulisema tee, et minna Taevaskotta. Teel sinna nägime nii ilusat loodust, päikese käes auravaid põlde ja hanede parvesid. Tegime peatused, et vaatada kirikuid ja kuulata linnulaulu ning näha ka kõiki kohaliku tähtsusega maamärke.


Lõpuks, kui me selle tunne oma kodumaad ringiga Taevaskotta jõudsime, oli Mia magama jäänud ja me pidasime paremaks lasta tal rahulikult puhata. Olime parklas ja ootasime ja ootasime ja ootasime... Ja see laps, kes muidu lõunauinakuid ei tee, magas maailma pikima une. Lõpuks kui ta ärkas oli meil kõigil tuju hea ja seadsime sammud pikale jalutuskäigule Taevaskoja matkaradadel.

Ja nüüd ma ütlen sulle ühte asja: Taevaskoda on mu uus lemmikkoht! See loodus, see vaikus, see lõhn... seda on võimatu sõnades edasi anda! Ma käisin seal viimati kunagi ammu, äkki põhikoolis?! Isegi ei mäleta sellest suurt midagi, ja nii kahju on mõelda, et ma ei osanud lapsena seda kõike nautida. Ma tahan Miale juba väga varakult selgitada ja seletada, miks ja kuidas peab looduses käima. Ma mäletan meie kooli ekskursioonidest ainult seda, et meid veeti bussiga kuskile punkti, räägiti mingeid fakte ja kõik, siis pakiti meid tagasi bussi, lubati kaasa tehtud vorstisaiad ära süüa ja viidi tagasi koju. 

Ma ei mäleta, et keegi oleks meile päriselt loodusest rääkinud, ma ei mõtle neid tekste, mis on kirjeldavad seda paika... miks keegi, kes päriselt loodust armastab, meile selle ürgsusest, olulisusest ja imelisest maagiast ei rääkinud? Hahha, ok-ok, läksin emotsionaalseks, ma oleksin võinud ju seda kõike omalkäel ka varem kogeda ja uurida... või äkki meile ikkagi räägiti, aga mina ei saanud sellest lihtsalt aru? Ma ei tea, aga loodan, et sa saad mu pointist aru. 

Ja kui ei saa, siis mine sinna, mine sinna samasse Moostesse ja mine Mehikoormasse ja mine Taevaskotta. Siis hakkad kindlasti mõikama, mida ma öelda tahan...


Kokkuvõttes tahan ma öelda aga hoopis seda, et kui sa igatsed reisimist ja igatsed kuskile ära, siis siin Eestis on ka nii lahedaid kohti - looduskauneid ja toredaid. Samuti majutusasutusi, kes hetkel vajavad meie tuge ja eurosid väga. Ma ei tea, miks meie nii kaua ootasime, koguaeg igatsesime kuskile kaugele, saamata aru, et Vana-Võromaa on ka üsna kaugel ja üsna ära, üsna teistsugune ja nii lummavalt kaunis!

Mulle meeldis meie puhkuse juures kõik! 

Majutuskoha valik oli 10/10, see oli väga privaatne, seal olid elusad lilled ja Mooste asub nii heas asukohas. Kiviga viskad Tartusse ja Peipsi järve, ja üldse igale poole ilusasse loodusesse. Kahjuks Mooste ise jäi meil sel korral avastamata, tahtsime seda teha hommikul pärast majutusest välja registreerimist, aga siis sadas lausvihma, läksime korraks küll viinavabrikut vaatama ja järve äärde, aga otsustasime, et läheme hoopis millalgi tagasi ja siis alustame oma turismiprogrammi Moostest endast.

Mis muud, mine ka metsa ja Peipsi äärde, Viljandisse, Moostesse või Paikusele! Ükskõik kuhu, toetame omasid ja vaatame kohti, mis on käega katsutavad, aga samas täitsa teistmoodi!






















Kommentaarid