Mia allergiatest ja allergoloogi visiidist

Käisime eile Miaga allergoloogi juures, ütlen ausalt, et olin seda käiku juba aastaid edasi lükanud. Jah, aastaid, kuigi Mia on alles kohe-kohe neli saamas. 

Juba poole aastaselt lõi tal välja atoopiline dermatiit, ning ka allergiline reaktsioon tomatile ja bataadile. Atoopilist nahka hoiame me korras ohtra kreemitamise ja kreemide testimisega. Ma olen vist kõiki maailma kreeme ta nahal proovinud, jah, ka neid, mida müüakse apteegis ja mis ei ole julmusevabad ega looduslikud. Osad kreemid aitasid alguses paar nädalat ja siis jälle kõik. Ainus, mis pikemaajaliselt positiivset mõju avaldas oli CBD kanepiõli, aga kuna see on üsna kallis ja ei olnud meile Budapestis väga hästi kättesaadav, siis asendasin selle kiirelt tavalise oliivi- või kookosõliga. Viimased aitavad ka, aga natuke visamalt. Hetkel ongi Mia nahal hästi toimiv kombo oliiviõli ja Tilk! Hug Me kehakreem.

Eile arst ütles ka seda, et õietolmu allergiaga inimesed peavad loodusliku kosmeetikaga väga ettevaatlikud olema, aga tundub, et Hug Me ikkagi on oma looduslikkuses Miale sobiv, sest meil on käsil juba vist kuues potsik. 

Nii, ma ise tohterdan Mia nahka, proovin asja mitte nii hulluks lasta, et peaks hormoonkreemi panema ja katsun hoida ka toitumist tasakaalus, pidasin natuke aega isegi toidupäevikut, ning välistasin meie menüüst igasugused värvilised kommid ja lisaaineid täis toidud. Aeg-ajalt ta ikka saab neid kuskil külas olles, aga pigem on see väga harv juhus.

Märtsi lõpus tekkisid Mial aga mingid veidrad nohuhood, mille ajal hakkas tal ninast vere klimpe tulema. Mitte midagi väga hullu, aga iga kord kui ta nuuskas oli ka pisike punakaspruun kollike salfakas. Ma ise arvasin, et see on nina nokkimisest, sest ta nokib  nina ikka väga palju ja mõnikord ütleb ise ka, et on valus. 

Siis ühel hetkel lõi mulle hoopis pähe, et äkki on see veri ikkagi kuidagi seotud tal detsembris olnud kurgumandlite ja adenoidide eemaldamise operatsiooniga ning ma panin Dr. Luhti juurde aja. Selleks päevaks, kui me vastuvõtule läksime olid Mial juba pidevalt ka mega vesised silmad ning tumedad silmaalused. Eks ma ikka kahtlustasin õietolmu ise ka... Viimati, kui tal sarnased sümptomid olid, siis saimegi aja mandli ja adenoidi opile. Pärast oppi oli kõik timm, aga ka tema allergiate aeg oli juba ammu läbi saanud. Muidugi me ei kahetse seda operatsiooni, sest Mia magab nüüd nagu beebi (unine beebi) ja ei norska, ning ta hingab ilusti suu kinni. Adenoidid olid tal ka väga suured olnud ja allergiad paisutavat neid veelgi. 

Luhtilt saime saatekirja ja lõpuks ka aja laste allergoloogi Dr. Muoni juurde (järjekorrad on ca. 3 kuud).

Kogu protsess oli selline, et vastuvõtule jõudes kaaluti ja mõõdeti Mia üle, siis edasi küsis arst minult, et millal olen ma ise Mial allergianähte märganud või mida kahtlustan, kui olin oma segase jutu talle esitanud, siis küsis ta veel punkthaaval ise ka üle, et kas võiks veel ka seda või teist testida. 

Miale tehtud nahatorke test ei olnud midagi hullu, nagu sääskede ampsamine, ütles ta ise. Õde joonistas ta käsivarrele pastakaga kriipsukesed, siis tilgutas iga kriipsu juurde allergeeni ning tegi mingi metallist asjakesega kiired torked, et allergeen vereringesse jõuaks. Siis pidime me natuke ootama ja selleks ajaks, kui õde meid uuesti oma ruumi kutsus, oli Mia kätel juba selgelt näha, et osad punktid on allergia tekitanud. Käsivartele tekkinud info kanti kiiresti paberile, ka meile arusaadavasse keelde, ja meid saadeti selle paberiga tagasi arsti kabinetti. 

Arst rääkis meile kõik allergeenid uuesti üle ja kirjutas Zyrteci ning Eloconi retseptid, ning andis soovitused edasiseks käitumiseks. Näiteks tutvustas ta mulle allergialiit.ee lehel olevat õietolmu seire kaarti, mida ma hakkan nüüd kevadeti hoolega kasutama. Sel suvel ajasime me läbi käsimüügi Zyrtec siirupi ja Heveren.ee Haymax kreemiga, doktor soovitas ikkagi ka retsepti Zyrtecit kaasas kanda ja kui tekib potentsiaalne kokkupuute võimalus allergeeniga, siis see pool tundi enne päris kokkupuudet lapsele sisse anda. Jep, me tahame ikka väga oma kassidega sugulastel Haibas ja Haapsalus külas käia.

Kokkuvõttes saimegi teada, et Mial on õhuga levivatest asjadest allergia kase, lepa ja sarapuu õietolmu vastu, lisaks siis veel ka kassi karvade vastu. Kui Mial veel adenoidid olid, siis kahtlustasin ma tal kassiallergiat, sest kassidega kodudes norskas ta mega kõvasti ja rääkis nagu kuum kartul suus. Pärast oppi ma mingeid sümptomeid täheldanud ei ole.

Toitudest saime uuena teada, et ta on allergiline õuna vastu. Ise teadsime enne, et paprika, bataat ja tomat tekitavad tal suu ümbruses punetust. Mõne õunaga olen punetust tähele pannud, aga mitte iga õunaga, niisiis arvasin, et see punetus oli tingitud pigem sellest, et õun on pritsitud või töödeldud millegi mittesobivaga. 

ÕNNEKS ei tuvastatud Mial allergilisust nisujahule. Me enne mõtlesime Silveriga, et ei tea, mida ta küll sööma hakkab, kui peaks selguma, et nisu ka talle allergeen on. Hahha, vedas, tõesti vedas, läheb makaroni- ja saiadieet edasi. JA ÕNNEKS ei tuvastatud tal ka koera allergiat, aga arsti sõnul võivad allergiad muutuda, ning see ei tähenda, et ka see ei võiks millalgi lihtsalt juurde tekkida. Igaks juhuks otsustasime me koera võtmise veel aasta edasi lükata, Haibas palju koertega kokku puutuda ja natuke mõelda. Uuel suvel on meil ka veel üks allergoloogi visiit tehtud (jep, see hakkab meil igaaastane olema) ja ehk oleme me ka siis juba natuke julgemad kui täna.

Arsti juurest ära läksime me nii paksult uut infot ja tedmisi täis ning rõõmsatena, et unustasime Mia kalli Olafi maha. Õnneks oli Dr. Muoni nii armas ja ei pidanud paljuks mulle helistada ja ühest aknal istuvast õnnetust lumememmest teatada. 

Hetkel on Mia nahk hästi hea- soe ja päike muudavad atoopilise naha nii ilusaks! Kreemitada soovitas arst ikka, ja hetkel ka muud allergiaid tal ei ole, nii et naudime suve ja väldime sissesöödavaid allergeene ning elame rõõmsalt ka oma uute teadmistega edasi. 

♡