Kuidas mul läheb?

Kuu aega on läinud linnutiivul (väga poeetiline, eks?) ja täna olen ma siin, et endast sulle natuke märku anda ja oma eluga natu-natuke kurssi viia. 

Kuidas mul läheb?

Hästi, mul läheb täitsa hästi. Teen asju, mida armastan ja olen koolis tubli ning saan kodus ka enam-vähem eeskujulikult hakkama.

Kuidas mul päriselt läheb?

Ma hakkan hulluks minema ja ei ole kindel kuidas oma asjadega ühele poole jõuan. Nii mõtlen ma hoobilt, kui keegi selle sõna päriselt sellesse küsimusse suskab. 

Noh, aga siis hakkan ma tasakesi edasi mõtlema ja leian, et tegelikult ei ole asi ikka nii hull ka. Kui ma endale plaani koostan ja kõike hetkes olles teen, siis saan hakkama. Ma tean, mille nimel pingutan ja lihtsalt pean end natuke tagant suruma, et see teekond mulle maksimaalselt kasulik oleks. 

Mu ärevus on küll natuke hullemaks läinud (endiselt olen AD peal), elan suht raskelt seda üle, et ei saa enam nii palju päris üksi olla, kui varem. Ma ei jõua raamatuid lugeda ega eriti palju kirjutada... Täna olengi just sellepärast kodus. 

Labaselt öeldes teen koolist poppi, veidi peenemalt väljendudes on see mental health day. 

Mul on koolis raske. Käin seal E-N hommikust õhtuni ja reedel on kahetunnine online loeng ehk kodutööde ja muu elu jaoks ongi ainult reede pärastlõuna ja nädalavahetus. Või popipäevad, aga hetkel mul alles esimene selline käsil ja neid liiga tihti ka olema ei hakka, ma luban. 

Ma üldse ei taha viriseda, ma loodan, et sa mõistad seda. Ja ma tean, et ehk on sul sama lugu või veel hullem ja juba kauem ka, aga ma ütlen lihtsalt seda, et mõnikord on okei end kehvasti tunda ja võimalusel maailma eest koju peituda.

Fotod: mu klassiõde Eleriin

Koolis meeldib mulle väga. 

Olen saanud niiiii palju uusi teadmisi, ma oskan manuaalfunktsiooniga pildistada, pimikus nii filmi kui pilti ilmutada, ma oskan stuudios valgust üles seada (enam-vähem), ma oskan palju uusi asju! Ma olen analoogfotograafiast tohutult sillas ja arvan, et minu tulevik on just see. 

Pimik, keemia ja must-valged fotod - ei ole paremat!

Mis veel?

Laserile ma enam ei kirjuta. Esmalt tõmbasin ajapuuduse tõttu veits koomale, aga sain sealt jälle ka ühe hea väga halva kogemuse, mille pärast päris lõpu tegin, aga mis tuleb mulle edasises elus väga kasuks. Pikemalt ma sellest rääkida ei taha, aga kindlasti ütlen, et enam kunagi ei tee ma uutele partneritele kirjatükke nii, et puudub leping. 

Tööga ongi hetkel veidi nadisti, aga saame hakkama ja kui aus olen, siis ega enam ka poole kohaga töö mu graafikusse ei mahuks, jah, üksikud koostööd ainult, sest unetunde ja neid väheseid hetki perega ei taha ma küll mitte millegi muu jaoks kasutada. Me saame ilusti hakkama ja mõtleme jälle rohkem ka reisimisele.

Juba reedel põrutan Mia, mu õe ja tema laste ning tädi ja emaga Rootsi kruiisile, ning novembris osadega neist juba tunduvalt kaugemale ja soojemasse kohta ka!

Ole musi, ma kirjutan varsti jälle!

♡